Delfi: Kallis sõda

Kui eelmisel nädalal taas üks Eesti kaitseväelane Afganistanis viga sai, kerkis päevakorda ka haavatasaanute sotsiaalsete tagatiste küsimus ning kaitseministeerium lubas selles vallas peatset paranemist. Üllatada võiks aga pigem see, et riigi senine toetus missioonidel haavatasaanutele on niivõrd kesine.

Minister Jaak Aaviksoo sõnu parafraseerides on riik siiamaani sõdides viga saanuid rahaliselt karistanud: pärast haavatasaamist lahkuma sunnitud saavad küll kompensatsiooni, aga see on hulga väiksem kui missioonil osaleva võitlusvõimelise sõdalase tasu. See olukord peab kindlasti muutuma. Senisest paremaid tagatisi vajavad peale sõdurite endi ka hukkunute ja vigasaanute perekonnad.

Meie poliitikud on avalikult tunnistanud, et Afganistani missioon kestab eeldavasti veel pikka aega ning põhimõtteliselt sama tuleb möönda Iraagi kohta, kuhu just hiljuti läks Estpla 17 koosseisus ka neli naist.

Meie osalemine missioonidel muutunud enesestmõistetavaks ning nende pikendamine riigikogus käib ilma sisulise debatita. Sel teemal küsitletud poliitikud vastavad enamasti, et säärane on Eesti julgeoleku hind.

Alates 2003. aastast on Eesti kaitseväe missioonidel Iraagis ja Afganistanis surma saanud viis inimest, mida on nii pisikese riigi jaoks tavatult palju. Haavata on saanud 46 kaitseväelast, neist 11 raskelt. See on nii inimlikult kui ka riiklikult väga kõrge hind.