Soomega on hea käepärane ennast võrrelda, sest isegi need vähesed, kes üle lahe käinud pole, teavad täpselt, et elatustase on naabrite juures tunduvalt kõrgem. Ollakse juba vahest väsinudki imestamast, et tegelikult on nii toidu- kui tarbekaubad ka peaaegu kogu vanas Euroopas odavad kui meil, sellal kui inimeste sissetulekud pole võrreldavadki.

Ka Eesti kinnisvara on maailma hindadega võrreldes ikka veel üüratult kallis, eriti muidugi Tallinna kesklinnas, mis arvestades meelelahutusasutuste naabrusega pidevalt kaasas käivat lärmi ja parkimisprobleeme elamiseks kahtlemata parim paik ei ole. Seni siin kinnisvara soetamisest huvitatud olnud välismaalased ongi juba pilgud pööranud sinna, kus hinnad mõõdukamad ja kliima meeldivam.

Hindade järgi otsustades võiks arvata, et Ansipi valimislubadus viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka on juba täitunud. Kuigi eelmise aasta jooksul tõusis keskmine palk tervelt viiendiku võrra, pole sissetulekute poolest vanale Euroopale järele jõuda lootust nii pea. Viimaste kuude hinnatõusud on olnud niivõrd peadpööritavad, et rõõm palgatõusust on asendumas musta masendusega.

Kestev eelarvevaidlus kahtlemata optimismi ei soodusta, sest ohus on mitmedki nn tavainimese elu otseselt puudutavad valdkonnad. Valijad ootavad ikkagi seda, et riigiaparaat eelkõige iseenda ülevalpidamise arvelt kokku hoiaks, ent seni pole märgata olnud, et valitsuse või riigikogu liikmed oleksid ilmutanud valmidust ka ise püksirihma pingutada.