Just nii on praegu pronkssõduri küsimuses juhtunud. Kui Ilves räägib eesti elanikkonnale kodurahu saavutamise vajadusest, kutsub eestlasi ja venelasi omavahel suhtlema ning üksteise vastu sõbralikud olema, siis lajatab ta ajalehes Molodjož Estonii, et tema arvamus erines valitsuskabineti arvamusest ehk siis otsesõnaliseks tõlgituna: Ansipi otsus pronkssõdur ära viia oli vale — või vähemasti ei käinud äraviimine presidendi meelest kohasel viisil.

Võib vaielda selle üle, kas poleks Eestile mitte kasulikum, kui raskel ajal oleks president ja valitsus ühtsed ning kas poleks mitte olnud õigem erimeelsused selgeks rääkida enne, kui tegu tehti; seda enam, et Savisaare tegevus linnapea ja suurerakonna liidrina on vastuolusid niigi valusalt süvendanud kodurahu kuulutamisele vaatamata. Aga kindlasti on nõutav, et presidendil ei oleks kahte tõde Eesti elanikkonna eri osade tarvis.

Kahjuks ei ole see Ilvesel esimene kord vastuolulisi avaldusi teha. Juba presidendikampaania aegu ja vastselt presidendiks saanuna püüdis ta venekeelsele publikule muljet jätta, et oskab hästi vene keelt ja mõistab vene hinge, eestlastele aga pidi kosmopoliitse mineviku kiuste jääma ülima eestimeelsuse, mulgi kuue ja kodutalu tähtsuse rõhutamise kaudu vaat et isegi talupoegliku mõttelaadi mulje, kindlasti aga Eesti ajalugu hästi tundva ja mõistva inimese mulje.

Presidendi kantselei võib küll varasematele esinemistele viidates väita, et Ilvese seisukoht on alati selge olnud, aga see ei veena kahjuks kedagi. See, et presidendi kantselei peab ajakirjandusele seletama seda, mida Ilves “tegelikult” mõtles ja on alati mõelnud, tuletab vägisi meelde Eero Rauna ponnistusi Arnold Rüütli rappaläinud mõtteavalduste tõlkimisel, mis Rüütli ehmatavate poognate taustal muutusid üldrahvalikuks naljanumbriks.