Delfi: Inimlikul ahnusel pole piire

See, et mõningad riigikogulased ei pidanud paljuks nõuda hotellikulude korvamist ööbimiseks pärast presidendi vastuvõttu Tartus, näitab peamiselt kahte asja: 1) kuluhüvitiste maksmise kord on oma aja lootusetult ja lõplikult ära elanud; 2) inimlikul ahnusel pole piire.

Kui mõne riigikogulase meelest on presidendi vastuvõtul käimine töökohustus, millest kõrvale hoida ei sobi, siis palun väga, nii võib asja võtta küll. Ainult et sellest järeldub nii mõndagi. Absurdini viies võidaks sellist suhtumist jagades nõuda ka kleitide, kingade ja käekottide kinnimaksmist. Esinduskulu, või kuidas?

Klaas veini on kohustuslik, amet ei luba teisiti? Pole veel kuulnud, et riigikogus ametivannet andes tõotataks riigi ja rahva teenimise nimel veini juua, kui olukord seda nõuab. Vaevalt oleks keegi pahaks pannud, kuigi mõni saadik oleks veini asemel vett võtnud teadmises, et pärast pidu tuleb autorooli istuda. See oleks pigem heas mõttes silma paistnud. Täiskasvanud inimesed — ja seda riigikogulased ju on, eks ole — peaksid ise suutma otsustada, mis neile antud olukorras õigem on.

Muidugi, aegade jooksul on hüvitatud veel palju absurdsemaid kulusid kui kõnealused, mis muide sedakorda väljamaksmisele ei kuulu. Luksuslikud lõunad ja õhtusöögid, arutumad kogused bensiini, muruseeme ja õunad, lilled ja raamatud valijatele. Kohtumine valijatega on see võluvormel, märge, millega saadakse raamatupidamises raha kätte kõige jaburamate kulutuste eest.

Riigikogulaste palka võiks kas või tõsta, aga kuluhüvitiste kord tuleks igal juhul kaotada, sest keegi ei kontrolli, kas riigikogulane võõrustas restoranis oma sõpru ja kamraade või valijaid. Kohtumised valijatega ja sõidud nende juurde peab kinni maksma riigikogulane ja riigikogusse pürgija ise. See, kui suure protsendi saadik oma palgast valijate ninnunännutamise peale kulutab, olgu tema enda asi ja mingit aruandlust tarvis ei ole. Toitu kas või kogu oma palga eest valijaid, kui usub, et nõnda on õige.

Selleks, et praegu neljakordse Eesti keskmise palga peale tagasi pääseda, tuleks ise ka kulutusi teha — kui tõesti peetakse vajalikuks valijale igal kohtumisel midagi kinkida ja teda toita. Iseasi, kas valija usaldus kandidaadi suhtes selle võrra suureneb, kui talle midagi pihku pistetakse. Delfi hinnangul on see igatahes küsitav.