Taasiseseisvunud Eestis pole küll mitteparteilisi presidente olnudki, aga presidendi sekkumist päevapoliitikasse parteiline minevik kahtlemata komplitseerib. Ehk oli Ilvese kriitika ikkagi mõeldud innustama oma kunagisi parteikaaslasi, kes on seni omalt poolt tööseaduse teemal veel liiga vähe kära teinud: isegi ametiühingud annavad neile silmad ette.

Nimelt tööseadusest võib aga saada sotside elu ja surma küsimus. Reformierakonna dirigeeritavas valitsuses, mida on mitu korda julgelt õõnestanud välisministri portfellist ilma jäänud Isamaa ja Res Publica liidu juht Mart Laar, pole sotsidel just säravaid saavutusi ette näidata.

Sestap kulub Ilvese toetus sotsidele väga ära, sest selle tunnetamine on parempoolseid parteisid varem natukene ohjeldanud. Viimastel aegadel paistab toetus olevat kahanenud — või siis on Reformi ülbus nii suureks läinud, et Kadriorust ennast parasjagu suuremat häirida ei lastagi. Küllap ei jäta aga Ilveski asja niisama, sest kahe suurpartei kokkulepe õiguskantsler Allar Jõksist lahti saada seadis ta vägagi ebamugavasse olukorda.

Alanud aasta peaks näitama, kas sotsidest asja saab või mitte. Kui nad tööseaduse debatis oma võimeid näidata ei suuda, võib neil järgmiste valimiste aegu künnise ületamisega tõsiseid probleeme tekkida. Nimelt tööseaduse kriitika võib aga ka Rahvaliidule uue hingamise anda.