Delfi: Head tahet ja õnne

Kuigi Andrus Ansip ei pidanud esialgu avalikkusele teada oleva info kohaselt eile pronkssõduri juurde minema, tegi ta seda siiski — ja asetas pärja valitsuse poolt. See on ilus samm, mille eest tuleb kriisiolukorras tegutsemise eest hulgaliselt — ka ebaõiglast — kriitikat pälvinud peaministrit soojalt tunnustada.

Loomulikult ei pea ei peaminister ega ükski teine valitsuse liige ei Venemaa ega kohalise venelaste ees pronkssõduri teisaldamise pärast vabandama. Eks ole Venemaa ka vähemasti hetkeks teiste maailma riikide avalduste, eriti aga NATO ja EL-i toetusavalduste pärast Eestile oma jaburate süüdistuste ja valedega natuke koomale tõmmanud. Küsitav on muidugi, kas Naši ja nende niiditõmbajad ilutulestikuga piirduvad ning mida võib täna korda saata Öine Vahtkond. Ent peaministripoolne austuseavaldamine Teises maailmasõjas hukkunutele kaitseväe kalmistul, kus on nii tohutumalt kirgi kütnud pronksmehe uus kodu, on ülimalt kohane.

See peaks natuke rahustama ka kohalikke venelasi, kes viimatise küsitluse kohaselt peaministri tegevuse pronkssõduri teisaldamisel hukka mõistsid. Seal, kus möllavad emotsioonid ja lõkkele löönud rahvustunded, on ratsionaalsete argumentidega vähe võimalusi midagi ära teha. Ansipi-poolne pärja asetamine pronkssõdurile peaks aga mõjuma just tunnetele ning näitama, et Ansip mõtleb tõsiselt 2. mai pöördumises öeldut: „Aga meie tulevik on ühine. Siin meie ühises riigis. Eestis.”

Eile tähistas kogu maailm Teise maailmasõja lõppu. Venemaa jaoks aga on võidupüha täna, 9. mail. Just sellel kuupäeval kardeti toimuvat sündmusi, mis vallandusid juba aprilli lõpus ja lähevad ajalukku kui iseseisvas Eestis toimunud suurimad ja teravaimad rahutused. Loodetavasti on need nüüd selja taga ning tänane päev ei too pronksöödele kurba lisa.

Ent just Teise maailmasõja tõlgendamise küsimuses lähevad Venemaa tõlgendused muu maailma omast otsustavalt lahku. Teise maailmasõja lõppu tähistades on ikka veel põhjust küsida, kas sõda ikka tõesti on lõppenud. Saksamaa on küll Hitleri kuritegude pärast ette ja taha vabandust palunud, ent Venemaa mitte, mitte sinnapoolegi. Venemaa ja Jaapan pole rahu sõlminud tänase päevani ning jagelus Kuriili saarte pärast käib kord ägedamalt, kord loiumalt.

Ajalookäsituste ühtlustamine ei ole lihtne ning võib-olla pole see ka tingimata vajalik. Eestile tundub küll sageli, et kõik maailmas peavad meie ajalugu tundma, sest muidu ei saa nad millestki aru, harva mõeldakse aga selle peale, et maailmas on palju pisikesi riike, mille ajaloost meie suurt midagi ei tea. Käsituste erinevus ei pea tingimata tähendama seda, et üksteisest aru ei saadaks. Ent rahulikuks kooseksiteerimiseks ilma teise poole tõde torkimata on vaja üleinimlikul hulgal head tahet — ja ilmselt ka ajaloolist õnne.