Laias laastus on kaks võimalikku lähenemist. Esiteks: riik peab igal juhul aitama inimesi, kes majandusbuumi ajal end laenudega üle koormasid, sest laenajate jaoks tuli majanduslangus nagu välk selgest taevast. Teiseks: täiskasvanud inimesed peavad suutma ise oma laenukäitumise eest vastutada ning see ei ole riigi mure, kui on laenatud mõõdutundetult ja rumalalt.

Üksikisiku tasandil on omavastutuse rõhutamine kahtlemata kohane, sest mitte kedagi ei ole sunnitud laenu võtma relva ähvardusel. On tõepoolest inimese enda asi lepingud korralikult läbi lugeda, oma tulusid ja kulusid ratsionaalselt hinnata ning prognoosida, kas suudetakse laenu teenindada ka aastate pärast. Selliste otsuste juures on konservatiivsus kahtlemata kasuks.

Samas, kui ennast lõhki laenanud inimesi saab väga palju, muutub see tahes või tahtmata riigi probleemiks. Kui neid, kes jäävad laenuga lootusetult hätta, kaotavad aga tagatipuks veel töö ja peavad nägema, kuidas nende kodu läheb haamri alla, on tekkinud kriitiline hulk, siis ei saa riik mingil juhul teha nägu, et see ei ole tema mure. Tagajärjed ulatuvad valusalt makromajandusse ja süvendavad praeguseid probleeme veelgi.

Millegipärast on laenuhädaliste asjus eriti vaikseks jäänud Edgar Savisaar, kes käis kunagi välja idee, et riik peab hakkama laenuhädalisi aitama. Seda juttu ajas ta aga siis, kui häda polnud veel kaugeltki akuutne. Ja eks mõistetud juba siiski, et idee mõte oli juhtida tähelepanu kõrvale kiiruseületamiselt.