DELFI GRAAFIK: Mis on kasvuhormoon?
Esmakordselt isoleeriti ja kasutati kasvuhormooni ravis 1956. aastal, tema struktuur tehti kindlaks 1972. aastal. Siiski oli kuni 1980ndate aastate keskpaigani kasvuhormooni ainsaks allikaks surnud inimestelt eemaldatud ajuripatsid.
Insenergeneetilise tehnoloogia abil toodeti biosünteetilist kasvuhormooni esmakordselt 1985. aastal. Tänapäeval toodetav biosünteetiline kasvuhormoon on 100 protsenti identne organismis produtseeritava loodusliku kasvuhormooniga ja seda kasutatakse paljude erinevate haiguste ravis.
1980. aastate keskpaigani määrati kasvuhormoonravi vaid kasvuhormooni raske puudulikkusega lastele. Tänapäeval on kasvuhormoonravi kasutusel erinevate seisundite ravis nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Sportlaste huviorbiiti sattus kasvuhormoon 1970. aastatel. 1989. aastal lisas Rahvusvaheline Olümpiakomitee kasvuhormooni keelatud ainete nimistusse. Aine avastamine on raske, seni ei ole testmetoodikat, et seda avastada uriiniproovist. Hormoonipreparaadi jälgi on võimalik vereprooviga tuvastada vaid ööpäeva jooksul, kirjutab Novaator.
Viimased kümme aastat tehtud vereproovidest analüüse, esimest korda testiti sportlasi suurvõistlustel kasvuhormooni suhtes 2004. aasta Ateena olümpial, kuid selgus, et analüüsimeetod ei töötanud. Uudne WADA poolt heakskiidu saanud testmeetod on pärit möödunud aasta suvest.
Aine kuritarvitajaid on leidunud alates tõstjatest, maadlejatest, kuni kestvusspordialadel võistlejateni, kõik loodavad selle abil oma tulemusi parandada.
Kurioosseks teeb loo aga asjaolu, et keelatud liigset kasvuhormooni on kehast küll raske tuvastada ja see võib olla põhjus, miks sportlased tema tarvitamisega riskivad - samas pole aga teada, et kasvuhormooni pruukimine aitaks tulemusi parandada. Teaduslikult ei ole seda seni tõestatud. Pigem vastupidi.Näiteks väidetavalt tõstab kasvuhormooni pikaajaline tarvitamine diabeedi, vererõhutõve, osteoporoosi, lihase- ja liigesevalude ja impotentsuse riski.
Allikad: novonordisk.ee; Novaator.
Doktor Laasik: analüüsi metoodika
Doktor Jüri Laasik, kes viibis Eesti esindajana Kölni laboris Andrus Veerpalu B-proovi avamise juures, seadis neljapäeval toimunud pressikonverentsil kahtluse alla analüüsi metoodika, mille suhtes olevat ka spetsialistid eri meelt.
Laasiku sõnul puudub ka spetsialistide hulgas konsensus, kas antud metoodika võimaldab piisavalt täpselt analüüsida kasvuhormooni taset inimese organismis.
Laasik rõhutas A ja B proovide tulemuste vahet. Kui esimene analüüs läks kokku analüütilise vea piiriga, siis teine analüüs erines 33 protsenti. „Kui see ametlikult kinnituse saab, siis võib juhtuda, et kogu B-proov võib osutuda negatiivseks,“ rääkis ta.
Kui kasvuhormooni sisalduse piirnormid on 1,81 ja 1,58, siis Veerpalu B-proovi 1. ja 2. analüüsi tulemused olid vastavalt 2,73 ja 2,0.
Laasiku sõnul kasutati kasvuhormooni avastamiseks esimest korda ühte metoodikat 2004. aastal, mis oli aga ebausaldusväärne. Järgmised katsed olid 2007. ja 2008. aastal ja praegu kasutusel olev meetod võeti kasutusele 2010. aasta suvel.
„Seega on tegemist uue analüüsimetoodikaga, mis on saanud piisavalt kriitikat ka spetsialistide poolt,“ ütles Laasik, kelle sõnul on küsimus selles, kas antud metoodika peegeldab piisavalt inimese kasvuhormooni taset.
Laasiku sõnul näitavad pikaajalised kasvuhormooni määramised Eesti suusakoondise juures, et kasvuhormooni näidu tõus kolmetunnise treeningu käigus võib tõusta kuni 20 korda. Ta märkis, et kuna Veerpalu proov võeti vahetult pärast suuremahulist treeningut, siis päris tõsiselt seda võtta ei saa.
„Mis puudutab proovide sisulist väärtust, siis tegemist on kasvuhormooniga, mis on hormoonide perekonnas erandlik nähtus selle tõttu, et tema eristumine organismis on päeva jooksul erinev ja seetõttu ei ole suudetud paika panna kasvuhormooni normväärtust, mis tingib seda, et ühekordse proovi määramisel ei saa kindlalt väita, et see proov on üleval või allpool kindlat normväärtust,“ selgitas Laasik.
