Euroopa Liidu laienemise teemadel arutavad Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabevahetuse assistent Erkki Bahovski ning Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik Ahto Lobjakas.

Vaata videost, milleks oli Eesti valmis, et Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi liikmeks saada. 

Euroopa Liit on tänaseks “üle elanud” mitmeid liitumisi. 1950ndatel, kui loodi Liidu eelkäija Söe- ja Teraseühendus, oli Euroopa kaart märksa erinevam tänasest. Tõenäoliselt ei näinud Brüssel isegi 1980ndate lõpus praegustest Euroopa Liidu piiridest isegi und. Alles 1993. aastal, ajal, kui ilmus Euroopa Komisjoni tolleaegse juhi Jacques Lucien Jean Delorsi monograafia “Meie Euroopa globaalses külas” ja seadustati nn Kopenhaageni kriteeriumid, tekkisid alused strateegilisele laienemisele.

Sel ajal, kui ELi eliit arutles, millist laienemist eelkõige “vana Euroopa” suhtes vajatakse, jutlustas Delors filosoof De Tocqueville vaadetele toetudes Euroopa poliitilisest perspektiivist ja nägi riike kui ühtset identiteeti omavat ja kasvavat perekonda, mille liikmetel on eelkõige solidaarsuskohustus teineteise suhtes.

Kahtlemata oli tema vaadetel suur mõju laienemisstrateegia mudeli kujunemisele, kuigi Liidus endas on egalité ja fraternité üle prevaleerinud pigem kontseptsioonid “erineva kiirusega Euroopast”, “a la carte Euroopast” ning “meie-teie” sündroom on visa kaduma. Aga kas ka parimates perekondades on ikka kõik võrdsed?

2004. aastal toimus Euroopa Liidu suurim laienemine, kui liikmestaatus omistati kümnele riigile - Visegrádi riikidele, Sloveeniale ja Balti riikidele. Kolm aastat hiljem liitusid Rumeenia ja Bulgaaria ning ukse taga koputab nüüdseks kahekümne kaheksas riik – Horvaatia.

Varasemate liitumiste puhul (Kreeka, Hispaania, Portugal) ei oldud nn “screenimisega” niivõrd üksikasjalikud. Võiks isegi väita, et Euroopa Liit läks teadlikele kompromissidele. Pikad üleminekuperioodid ELi standardite kohaldamisel, üle kümnendi kestnud erandid kaubanduspoliitikas ja põllumajanduses, aastaid tollide sulgemiseni teiste liikmesriikidega ja konkurentsipoliitika eiramise lubatavus on vaid mõned näited.

Tänaseks on võimalik näha, et just selline kompromissidele toetunud liitumine on olnud ebatõhus ning uuemaid tulijaid vaadeldi juba suurema survestatuse ja usaldamatuse õhkkonnas. Keerulisest perioodist räägib esiläbirääkijale Priit Kolbrele pühendatud artiklite kogumik “Eesti reformikogemus teel Euroopa Liitu” milles kirjeldatakse muuhulgas probleemsemate (näiteks energia, maksunduse) peatükkide läbirääkimiste kadalippe.

Eestile oli ELi kuulumine ülioluline välispoliitiline eesmärk mitmetel põhjustel. Populaarseimaks argumendiks sisepoliitikas sai kahtlemata “pehme julgeolek”, aga teisalt ka märgiline kuuluvus Euroopasse ja tema kultuuriruumi.

Debateerijad toovad ilmekalt välja aspekti, et vaatamata kriteeriumitele ei olnud laienemine siiski midagi apoliitilist või tehnilist. Selguvad ka põhjused, miks Eesti sai Balti riikidest esimesena liitumiskutse ja kes (ning mis põhjustel) meie riiki ühinemispüüdlustes toetas.

ELi seadustiku (acquis communautaire) ülevõtmine oli meie ametnikele kahtlemata keeruline, kuid sellega tuldi toime. Oma osa mängis siin muidugi ka tugev poliitiline tahe. Peatükkide sulgemine – mis tähendas, et teatud valdkond on läbi valgustatud, probleemid välja selgitatud ja neile lahendused leitud – oli tollal meedias positiivne sõnum. Hilisem laienemisvolinik Olli Rehn on andnud kiitvaid hinnanguid just Eesti kohanemisvõimele nii läbirääkimistel kui ka esimeste ELi liikmeks oldud aastate suhtes.

Usutavasti on nii Euroopa Liit kui ka tema tähendus eestlaste jaoks muutunud. Otse loomulikult on pärast liitumislepingu sõlmimist toimunud ELis nii mõndagi ettenägematut õiguse, majanduse ja poliitika vallas. Kindlasti on õigustatud küsimused nende muutuste (ja tulevikustsenaariumite) legitiimsusest ja otstarbekusest Eesti huvidest lähtuvalt.

Täna on aga Eestil hoopis teistsugune positsioon, kui liitumiseelsel või ka vahetult liitumisjärgsel perioodil, kuivõrd Euroopa on saanud oma rõõmude ja muredega ka meie osaks. Enam pole kohta populistlikel “täna on vaja põhiseadust muuta” mängudel. Meil on vaja seisukohti, mis peavad arvesse võtma Eesti huvide kõrval ka Euroopa huve, kuivõrd need on teineteisega seotud.

Nüüd juba kümme aastat tagasi ütles Välisministeeriumi pressiteates toonane Euroopa integratsiooni asekantsler Alar Streimann: “Eesti liitumine Euroopa Liiduga on jõudmas lõppjärku. Laekeni tippkohtumisel 15. detsembril 2001 otsustasid EL-i liikmesriigid, et aastal 2004 on võimalik liitu vastu võtta 10 uut riiki, nende seas ka Eesti. Kuigi läbirääkimiste kulg ja ratifitseerimine võivad veel muudatusi tuua, on sisuliselt lõppenud aastaid kestnud poliitiline debatt liidu laienemise stsenaariumite, riikide grupeerimise jms üle. Kuigi ei ole põhjust kahelda, et langetatud otsus on läbinisti poliitiline, on tegu ilmselt parima valikuga Euroopa tuleviku seisukohast”.

Ka debateerijad viitavad uurimustele, mille kohaselt on Euroopa liitumistest pigem võitnud ja leiavad, et ka tänapäeva Euroopa kriis oleks ilmselt veelgi keerukam, kui Liidust puuduksid 2004. aastal ja hiljem liitunud riigid.

Kas Eesti valik on olnud õige? Aega tagasi ei pööra ja pigem peaks rääkima valikutest Euroopa kujundamisel täna. Igal juhul on tollasel laienemisvolinikul Günter Verheugenil õigus, kui ta liitumiseelses intervjuus Eesti ajakirjanikule vastates sõnas: “Tuletan meelde, et meie pole teid liitu sundinud. Te ise tahtsite”.

(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)