Delfi EL debatt: Euroala ühine eelarve on eelmänguks ühistele võlakirjadele
Delfi korraldatud Euroopa Liidu teemalisel videodebatil arutavad Eesti Panga asepresident Madis Müller ja EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli juhataja Andres Tupits euroala liikmesriikide eelarvepoliitika koordineerimise üle.
Andres Tupits meenutab brittide vana ütlust, et tango tantsimiseks läheb vaja kaht, andes sellega mõista, et üle Euroopa riigieelarvete koordineerimiseks läheb vaja ka liikmesriikide enda tahet.
Tupitsa sõnul oli eelarvete koordineerimine olemas ka Stabiilsus- ja Kasvupakti algfaasis. Tema sõnul pingutasid liikmesriigid euroalasse saamiseks kõvasti, aga sisse saades tekkis mõte, et oleme finišis, võtame pudeli vett ja laseme end lõdvaks. Seevastu Eesti sattus Tupitsa sõnul olukorda, kus finišijoone ületamisel avastati, et tuleb teine ring veel joosta.
Madis Müller täpsustab, et koordineerimise põhimõtted olid tõepoolest varem olemas, kuid kriteeriumid on muutumas täpsemaks ses mõttes, et ei vaadata üksnes nominaalset eelarvepuudujääki, vaid ka majandustsüklit ja strukturaalseid puudujääke. Teisisõnu tekib küsimus, kuidas liikmesriigid end distsiplineerivad.
Oluline on ka see, et varem polnud automaatseid trahve liigsuure eelarvepuudujäägiga riikidele. Trahvide kehtestamiseks läks vaja Euroopa Komisjoni konsensust ja liikmesriikide kvalifitseeritud häälteenamust, mis aga tähendas, et alati võis mõni liikmesriik trahviotsuse blokeerida. Nii kasutasidki 2003. aastal seda võimalust Saksamaa ja Prantsusmaa. Nüüd on trahvid kirjutatud lepingusse, mis tähendab, et mingit edasist vaidlust trahvide üle ei tule.
Lisaks riigieelarvete koordineerimisele läheb Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy plaan veelgi kaugemale, soovides luua euroalale oma eelarve. See on Mülleri sõnul põhimõtteliselt uus tase eurointegratsioonis, kuid sellele kavale pole ühest toetust.
Andres Tupitsa sõnul on aga euroala ühine eelarve eelmäng ühistele võlakirjadele. Ta toob näite USA ajaloost, kus föderaalvalitsus sai eelarve koostamisel võimu juurde. Sama loogika kehtib ka ELi puhul – EL peaks saama suuremad pädevused.
Madis Müller on van Rompuy plaani osas ettevaatlik. Küsimusi tekitab see, kuidas peaks tulevikus tehtama euroala nimel kokkuleppeid näiteks Euroopa Komisjoniga? Euroala kui terviku suhtes on lepinguid keeruline sõlmida, sest tekib küsimus, kuidas eelarvet võrdselt jagada.
Tegelikkuses tegeleb euroala tulevikku suunatud van Rompuy plaan mineviku probleemidega. Mäletatavasti kujunes euro ennekõike poliitilise projektina vähendamaks Saksamaa taasühinemisest tekkinud hirme Euroopas. Ehkki majanduslikud kriteeriumid olid olemas – sellele viitasid mitu korda ka kõnelejad -, olid need 1990ndate aastate algul teisejärgulised. Luges poliitiline tahe, ent majanduslikul loogikal lasti liigselt unarusse jääda ja selle tegevuse viljad tungisid täie jõuga esile 2008. aastal puhkenud üleilmses majanduskriisis, kus oma osa on mängida ka euroala kriisil.
Nüüdsed meetmed euroala tugevdamiseks tähendavadki sisuliselt seda, et poliitilisele tahtele „võtab järele“ majanduslik tahe. Ehk siis parafraseerides debatis kõlanud väljendit – finišijoone ületamine on vaid näiline.
(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.) 
