Delfi: Eesti keel ja vene meel

Järjekordse integratsiooniuuringu tulemuste avalikustamine sattus igatahes väga halvale ajale. Kes seda teab, oli see juhus või mitte, kuid just siis sai Eesti igasugustelt raportööridelt ja muudelt karvastelt-sulelistelt pähe, miks meil siin küll ometi venelasi diskrimineeritakse ning miks vene keel ikka veel riigikeel ei ole.

Kuivõrd vähemalt üks neist asjapulkadest esitas oma soovitusi räigete valede kastmes ja teine lähtus ilmselt oma päritolumaa tavadest, teadmata vähimatki meie ajaloost, pole imestada, et pahanenud on seegi osa eestlasi, kes on seni siinsesse kogukonda sõbralikult suhtunud ning soovib, et eestivenelased ennast siin hästi tunneksid.

Küllap pole uuringu tegijate süü, et nende töö viljad säärasesse ebasoodsasse konteksti sattuvad. Väidet, et eesti keele oskamine ei tähenda veel integratsiooni ning et on võimalik ka venekeelne eestimeelsus, võidakse kergesti tõlgendada nii, et nüüd siis loobutaksegi venelastele eesti keele õpetamisest, antakse kohemaid igaühele kodakondsus ning tehaksegi vene keel teiseks riigikeeleks.

Tegelikult muidugi ei anna sotsiaalteadlased samasuguseid soovitusi nagu nood raportöörikesed. Nad lihtsalt juhivad tähelepanu tõsiasjale, et keeleoskusel põhinev integratsioon on läbi kukkunud ning et on aeg mõelda ka teiste võimaluste peale. Iseenesest on see kõik ju õige.

Ent vahest tasuks järgmises integratsiooniuuringus siiski mõelda ka selle peale, mismoodi peaks tundma ennast selle protsessi teine pool ehk on siis eestlane omal maal. Sest integratsioon on ju kahepoolne asi ning asja õnnestumise huvides on, et kumbki pool ei tunneks, nagu tahetaks tema tõekspidamistest teerulliga üle sõita.