Delfi: Ansipi katkine plaat

Kui ühte asja piisavalt palju kordi korrata, siis on lootust, et ta muutubki pikapeale usutavaks. Peaminister Ansip rakendab tööseaduse teemat kommenteerides täiesti teadlikult katkise plaadi tehnikat: oponendi argumentidesse süüvimata kordab oma seisukohta — vajaduse korral kas või lõpmatu arv kordi.

Ent millegipärast ei veena avalikkust mitte sugugi see võlusõna „paindlikkus“, mis peaks meid uskuma panema, et plaanitavad töölepinguseaduse muudatused toovad õnne meie õuele. Pigem veenavad Ansipi korrutused meid selles, et peaminister ja tema partei on otsustanud tööandjate unelmate seaduse jõuga läbi suruda.

Avalikus inforuumis on ilmunud vägagi tõsiselt võetavat kriitikat eelnõu kohta nii peaministripartei poliitiliselt oponentidelt, ametiühingutelt kui ka sõltumatutelt arvamusliidritelt. Tunduvalt kahvatumaks on jäänud näiteks sotsiaalministri selgitused, kuigi nimelt tema juhitav ministeerium on eelnõu ilmale aidanud. Maripuu on jäänud selgelt statisti rolli, mis viitab sellele, et eelnõu loojad on pärit pigem Reformi ajutrustist kui ministeeriumist.

Reformierakonna poliitiline tahe eelnõule seaduse jõud anda on suur ning eks käi oponentide kisa asja juurde. Küllap ollakse valmis kosmeetilisi muudatusi tegema ning kui mõningad järeleandmised saavutatataksegi, siis võivad sotsid rõõmsalt käsi kokku taguda: me võitlesime, ja näe, üht-teist võitsimegi. Keskerakond on end mängust distantseerinud ja IRL-i sõnavõtud on samuti pigem eemalolevad.

Siiski on kahetsusväärne, kui valitsusliit teeb töövõtjast majanduslanguse ohvri ega vaata seadust tehes pigem natuke kaugemasse tulevikku. Säästueelarvet võivad ja peavadki tegema nii riik kui ka leibkonnad, aga seadusi ei saa koostada ainult (loodetavasti) paariaastase langusperioodi ajaks.