Delfi: Andke nüüd kätt ja leppige ära!

 (123)

Nagu pronksöödel tekkinud vastuoludest veel vähe oleks, nagu Venemaa propagandarünnakutest veel ei piisaks, nagu Eesti vastu suunatud küberrünnakutega oleks juba ühele poole saadud — peale kõigi muude murede peavad nüüd veel ka kaks kanget, Ansip ja Savisaar, omavahel nägusid tegema ja lapsikul kombel tüli kiskuma.

Ühelt poolt üllatavalt ja teiselt poolt loogiliselt kahe kogukonna vahelise lõhe ilmsiks toonud pronkssõduri teisaldamine paistab olevat sügava kiilu löönud ka kunagiste pikaegsete koalitsioonipartnerite, Reformierakonna ja Keskerakonna vahele. Need kaks suurt paistavad justkui olevat unustanud, et on koos riiki valitsenud rohkem kui ühe valitsuse jagu ning võimatu ei olnud ka võimuliidu moodustamine viimaste valimiste järel.

Konstruktiivne kriitika on üks asi, sihitu poriloopimine, vastastikune ninakirtsutamine ja lausa ässitamine aga teine. Savisaare kriitika pronkssõduri teisaldamise teemal on paraku olnud läbini ebakonstruktiivne. Ennustust, et Notšnoi Dozor võtab järgmistel valimistel sisse koha riigikogus, ei saa aga pidada millekski muuks kui ähvarduseks. Ähvardamine ja hirmutamine kuulus kahjuks Keskerakonna liidri arsenali juba enne pronksrahutusi.

Ent ega Ansipi avaldused paremad ole. Kui tava kohaselt kohtuvad peaminister ja Tallinna linnapea Tallinna päeval Lühikese jala väraval, siis Ansip teatas, et tema küll ei saa Savisaarele kätt anda, ammugi veel teda kallistada. Süda ei luba!

Selge on see, et need kaks erakonda pronkssõduri küsimuses rahu ei sõlmi, aga kodurahu saavutamise huvides võiks isiklikest vastuoludest ikkagi üle olla ja toredat tava jätkata. Muule maailmale paistab niigi imelik, et pisikese Eesti parteid riigile nii keerulisel ja otsustaval ajal omavahel tüli kisuvad ja üksteist ründavad.

Ansip arvas, et ta pronkssõdurile Teise maailmasõja lõpu päeval pärga panema ka ei lähe, aga viimaks siiski tegi seda, ning kindlasti parandas sellega oma viimastel nädalatel jäikusega ülearu silma paistnud mainet. Ja paistab ju Savisaargi oma maine pärast mures olevat, ega ta muidugi nii agaralt arvamuslugusid ei toodaks, ennast õigustaks ja vastaspoolt agressiivselt süüdistaks.

Olge nüüd normaalsed, andke ikka kätt ja leppige ära. Kallistamist me ei nõua, see käib teile arvatavasti üle jõu. Ega keegi ju ei loodagi, et teist sõbrad ja liitlased saavad. Aga võiksite kas või natukeseks vastastikuse õiendamise jätta ja halva mängu juures paremat nägu teha. Läheb ehk endalgi kergemaks.