Veel enne Eestisse sõitma asumist nõudis duumasaadikute esinduse juht Nikolai Kovaljov Eesti valitsuse tagasiastumist. Kuigi riigiduuma veteranide komitee esimehe sõnu pole põhjust üle tähtsustada, eriti pärast seda, kui oleme kuulnud juba ka sõja alustamise ähvardusi ja kõikvõimalikke muid sajatusi, on ebameeldiv, et selliseid avaldusi tehakse veel enne kõneluste alustamist. Konstruktiivsele mõttevahetusele ei loo sellised avaldused just palju ruumi.

Moskvas Eesti saatkonna juures toimunud saatkonnatöötajate elu ja tervise ohtuseadmine näitab aga selgelt, et miilitsal on korraldused vene noorteühendusi mitte segada. On aga täiesti hämmastav, et Eesti välisministeerium jõudis noodi esitamiseni alles siis, kui Eesti diplomaate hoiti pantvangis juba neljandat päeva.

Siseminister Jüri Pihl on otsesõnu välja öelnud ammugi teada oleva tõsiasja, et Eestis tegutsed Notšnoi Dozor saab tuge Venemaalt. Vaevalt suudab keegi praegu adekvaatselt hinnata, mil määral on pronkssõduri teisaldamisega seotud sündmustes Eesti venemeelsete grupeeringute isetegevus ja mil määral täidetakse otse Venemaalt tulevaid juhiseid.

Ent kõigele vaatamata ei tohi eesti ja vene kogukonna vahele siin, Eestis, kiilu lüüa. Rahvusküsimust ei tohi ajada teravamaks, kui ta juba on. Ansipi valitsust võib pidada edukaks alles siis, kui ta suudab jõuda ka nende venelaste tunneteni, kes märatsemas ja varastamas ei käinud, ent kes elavad pronkssõduri teisaldamisele kaasa sama tuliselt. Seni ei ole Ansip teinud mitte midagi selleks, et vene kogukonnale valitsuse motiive selgitada ning rahu jalule seada.