DELFI AFGANISTANIS: “Siin on kõik OK, üle silla aga…”
Viimane leid äratas tähelepanu kogu väekoondises, sest nii uut ja uhket laskemoona tavaliselt Afganistani valitsusvastastelt ei leita. Originaalpakend peaks aitama tuvastada, kust laskemoon algselt pärit on, kuid kuidas see sattus nende kätte, kes selle Helmandi saviliivasesse pinnasesse matsid, võib jäädagi müsteeriumiks.
Samamoodi jäi müsteeriumiks, kes need relvade ja laskemoona matjad olid. Õim ütleb, et kedagi kinni ei peetud, kuna keelatud kraami ei leitud kellegi majapidamisest, vaid neutraalselt maastikult.
„See on kindlasti valitsusvastastele kõva hoop. Umbes kümme meest jäi ilma võitlusvahenditeta,“ hindab Õim.
Võttes arvesse, et valitsusvastaste taktika on viimastel aastatel olnud tegutsemine väikeste, mõnemeheliste rühmadena, on mõju seda
suurem.
Nagu meeldetuletusena sellest, et suurem osa afgaanidest siiski ei püüa kaaskodanikke õhku lasta või sõjaväelasi teise ilma saata, jagab Wahidi baasi eestlastega ka Afganistani sõjaväe üksus. Eestlaste ülepingutamata, kuid siiski silmatorkavalt sõjaväelisest olemusest erinevad afganistanlased nagu öö ja päev. Telkide vahel jalutavad kanad, puuris ootavad küülikud patta päädimist, mehed ise aga näevad välja rohkem nagu nõukogudeaegsete ehitusvägede „lõunamaa pojad“. Käed on taskus, pluus püksist väljas ning sihitult ringi lonkijaid või siinse kombe kohaselt hoopis niisama kükitajaid on mulje avaldamiseks piisavalt.
Loomulikult on lääne sõjaväelase jaoks harjumatu loomapidamise näol tegemist ka lihtsalt kultuuride erinevusega. Siin on kombeks toit oma pere majapidamises ise kasvatada.
Kuna praegu Wahidis teeniv kompanii ei ole pidanud baasi rünnakute eest kaitsma, ei oska eestlased hinnata ka afganistanlaste võitlusvaimu või -oskusi. Lähiajalooliselt on aga teada, et kohaliku sõjaväelase või politseiniku ja mässulise vaheline piir ei ole sugugi nii selge, kui peaks. Eriti politseinike hulgast kipuvad mehed pärast koolituse lõppemist ja relva kättesaamist „kaduma“. Kadumisele aitavad üldiselt kaasa valitsusvastased — kas siis tappes vastse politseiniku
relva saamiseks või siis meelitades tolle hoopis oma ridadesse.
Samas kannavad Afganistani armee võitlejad praegu veel oma ohvitseride — vanemate, Nõukogude okupatsiooni ajal kohalikus armees teeninud meeste — väärtusi. Arvata võib, et noored ja lääneriikide koolitajate käe all sõjaväelaseks saanud ohvitserid muudavad ka süsteemi. Kui piisavalt aega saavad.
Selles, kui palju on piisavalt, lähevad ametliku optimismi ja mitteametliku „musta töö tegija“ arvamused teinekord lahku. Afganistanis tegutseva rahvusvahelise turvafirma britist turvamees
mühatab põlglikult, kui temalt küsida, mis sellest riigist tulevikus saab.
„Puhas raharaiskamine. Kohe, kui rahvusvahelised väed siit lahkuvad, haarab Taliban uuesti võimu,“ ütleb oma sõnul umbkaudu 100 dollarit tunnis teeniv elukutseline turvaja.
„Siin [Lashkar Gah linnas] on jah praegu okei, aga siin lähedal on sild. Kohe, kui üle silla sõidad, on auto kuuliauke täis.“
Nagu mehe sõnade kinnituseks kostab Wahidi ära kaugem miinipilduja haugatus. Eestlastel on kõik rahulik, aga nende naabritel ei lähe nii hästi.
Delfi ajakirjanike reisi Afganistani rahastab Eesti välisministeerium.
