DELFI AFGANISTANIS: Naistudengid loevad pärsiakeelset Facebooki
Konarlikul teel kulgeb käru ukerdades, jäädes vahepeal kinni ja kaldudes ohtlikult kaldu. Vend annab valjuhäälseid käsklusi ja pisikesed sikutavad, mis jaksavad. Varsti saadakse hinnaline koorem — kõlbab nii savi sisse segatuna ehitusmaterjaliks kui ka kütteks — jälle liikvele.
Kolmikule järgneb kaks poisikest eeslite selga laotud hiiglaslike õlekubude otsas. Ime, et nood sealt ei pudene ütleb lääne silm. Harjutamise asi, ütleb mõistus.
Aeg kulgeb siin hoopis teises mõõtmes, kui meie sellega harjunud oleme. Ajataju kaotavad isegi Eesti sõjaväelased — „kogu aeg on kolmapäev,“ naerab kompanii vanemveebel — kohalike elu aga kulgeb
põllul rügades või elamiseks esmavajalikku, nagu näiteks samu õlgesid, hankides. Laste elurütmi ei loo kell ega koolikohustus.
Koole siinsetes külakestes ja asulates õieti polegi. Õpetajateks on kohalikud mullad, islami vaimulikud. Õppekavagi on Eesti omast kõvasti erinev. Peamine õpik on koraan.
Pealinnas, Kabuli piirkondlikus koolis on asjad teisiti. Klassiruumides õpivad lugema, arvutama ja kirjutama poisid ja tüdrukud samas klassiruumis, kooli projektijuhil on kaenlas jõulukingituseks
saadud iPad ja kooliseinte vahel valitseb ülipüüdlik meeleolu. Suures linnas õpilastest Talibani-järgsel ajastul puudust ei tunta, pigem vastupidi.
Lapsed on lapsed igal pool. Kui Helmandi külakeses lähevad laste silmad Eesti kompanii kaplani Endel Apsaloni sõnul särama lihtsa pulgakommi peale, siis Kabuli ilmselt näidiskooliks vuntsitud õpiahjus
on viimase aja märksõna trendikus. Nii poisid kui tüdrukud püüavad kohalike moeröögatustega kaasas püsida — tüdrukukestel on peas kunstpärlitega kaunistatud mütsid, poistel aga sooja andvad
kõrvaklapid, ühel uhkemad kui teisel.
Käik Kabuli ülikooli aga osutab, et Afganistanist leidub piisavalt neid, kes ei usu mitte ainult poegadele, vaid ka tütardele antavasse kõrgharidusse. Kuigi mehed on enamuses, istub ülikooli Afganistani
keskuse arvutite taga ka viis naist. Kahel neist on lahti koguni… pärsiakeelne Facebook!
Hetk pärast Facebooki huviliste neidude Delfi fotograafi kaamera ette sattumist ilmub nende laua kõrvale hallis viisakas ülikonnas mees, keskuse keskastme töötaja. Sosinal tehtud paar järsku märkust,
etteheitev ilme ning peavangutus osutavad, et see mees pole küll rahul sellega, millises valguses nende auväärt ülikooli nüüd kõrgetele külalistele paista lasti.
Sõja ajal kannatas Kabuli ülikool palju, kuid praeguseks on suudetud seda juba päris korralikult taastada nii hoonete remondi kui üliõpilaste hulga poolest. Kõikide alade, v.a. meditsiinialast haridust pakkuvas ülikoolis on praegu 15 000 üliõpilast, kellest 4000 ehk pisut enam kui veerand on naised. Lähiaastate eesmärk on tõsta üliõpilaste arv 32 000-ni ja naiste osakaal pooleni.
Islamimaades ei ole ülikoolid olnud mitte ainult alma mater'id, vaid ka erinevate poliitiliste voolude ning ka radikalismi kasvulavad. Afganistan alles harjub mitmeparteisüsteemiga, niisiis on uusi ja entusiastlikke parteisid nagu seeni pärast vihma.
„Ega neil linnast väljas suurt midagi teha ei ole, seega tegutsevad need Kabulis. Ülikool on parteidele hea koht oma ideede testimiseks, siin on noori ja ärksaid inimesi. Õnneks pole meil poliitilisel pinnal noortevahelisi konflikte olnud,“ nendib Kabuli ülikooli rektor Ashraf Ghani.
Delfi ajakirjanike reisi Afganistani rahastab Eesti välisministeerium.
