Reform tahab võita mõlemad — kaks kärbest korraga, ja topelt ei kärise. Ahnus ja aplus, enesekindel ülbamine ja edevus?
Mis te nüüd, tavaline pragmaatiline poliitikaajamine, mõistagi.
Pealegi — on ju parlamendivalimiste selge edu järel loogiline sooritada kübaratrikk — võtta kolm võitu järjest.
Muidugi on vahepeal ühtteist muutunud. Elame säästuajas ja majanduslanguses.
Aga kas keegi tõesti ootas, et Ansip ütleb, et noh, oleme siin juba valitsend kah mõnda aega, ja nüüd on aeg teistelegi võimalus anda?
Eestis valitakse ilmselt jätkuvalt mitte kellegi poolt, vaid kellegi vastu.
Sestap jääb ikkagi kahele suuremale erakonnale lõviosad. Ja üks neist on reform. Nii et lootust on.
Paraku tuleb oodata veel aastake ja pisut pealegi: juunis on europarlamendi valimised, kus läheb loosi 6 kõrgepalgalist volitust.
Kuuldavasti tahab vene kogukond sealt omale kindlalt kohta võita. See võib tekitada huvi rahvalgi valimistel hoogsamalt osaleda.
Kes on rahvuslike huvide eest kõige kindlamini seisnud? Oleneb muidugi, mida rahvuslikeks huvideks nimetada.
Võitluses pealinna eest järgmisel sügisel vajab reform vägagi liitlasi. Ansip ei kõhkle, et pealinlastel on keskist kõrini.
Näis aga, kaua IRL, sotsid ja rohelised oravaid poputavad.
