David Vseviov: Hetk ja lõpmatus. Meie olemegi kangelased
„Meie, kangelased” Tallinna Linnateatris.Vaatajale teatrisaalis on aeg vaid hetk, mille tagantjärele mõtestamine on oma loendamatute võimaluste poolest lõpmatu ülesanne. Mida tegelikult ei tasukski enesele kohustusena võtta. Eriti siis, kui kõik — äsja nähtu — toimib, lummab, haarab kaasa, viib nagu keerisesse oma aegruumi. Mis ongi vist teatri ülim eesmärk. Õnnestumine.
Seal olemise ja mujalt äraolemise mõte. Ja nii see vähemalt minu variandis oligi — esietendusel ja 27. mai etendusel. Ning nii see pidigi olema. Sest: „Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab” (Franz Kafka „Päevikutest” pärinev näidendi moto). Seda enam, et Elmo Nüganeni lavastatud „Meie, kangelastes” olimegi meie, vaatajad, kohe algusest saadik kangelastega koos. Ühes, traditsioonilise (või mõttelise) eesriidega eraldamata ruumis. Me astusime kangelaste sekka. Lihtsalt rolle vahetades. Nemad, silmi kõõritades ja meid jälgides, olid kõrgusesse tõstetuna ebamaiselt tardunud ning meie seal all, istekohti otsides, tavapäraselt toimekad. Et seejärel mõneks põgusaks tunniks oma osad vahetada. Ja jälgida neid. Unustades hetkeks (või kuskil sügavas alateadvuses tajudes), et nende ja meie vahel puudub tegelikult sisuline erinevus.
Et meie olemegi kangelased. Olles samuti vaid elupäevadega mõõdetud pidevas liikumises, lõputuna tunduvates eneseotsingutes, liuglemas hõljuvates unenäolistes unistustes. Rollimängudes. Kusjuures ka meile antud mänguruum pole märkimisväärselt suurem sellest, kuhu näitemängu reaalsus surus ümber riietuma Molière’i „Ebahaiget” etendanud 11-liikmelise näiteseltskonna. Lihtsalt meie rabelemised pole sedavõrd nähtavad, nagu olid lavastuses „Meie, kangelased”. Seda eriti esietenduse ajal. Aga siis nad olidki ülepaisutatult rabedad ning 27. maiks oli välisest tõmblemisest saanud juba tõepärasem sisemine ebakindlus. Mitte teadvustatud ja sihikindel bravuurikas tõuklemine, vaid pigem ettevaatlik väljapääsuotsing ja õige tee kompamine.
Jean-Luc Lagarce’i „Meie, kangelaste” allhoovuste sügavam analüüs pole siinkirjutajale jõukohane. Ning kuidas ta saakski olla, kui näidendi alustekstiks on väidetavalt valitud Kafka „Päevikud”. Kafka aga on müsteerium. Ja müsteeriumid on seletamatud. Seda jätkuvalt — vaatamata sadadesse ulatuvatele Kafka loomingu uurimustele. Ja ega alati olegi lõplikku vastust vaja.
Piisab küsimuste püstitamisest ja oletustest. Sest iga küsimus ja oletus ongi paratamatult ka vastus. Et see on nii, selles võib veenduda, lugedes Anu Lambi ja Triin Sinissaare õnnestunult koostatud kava, milles on kõik elementaarselt vajalik „Meie, kangelaste” paremaks mõistmiseks ning ei midagi üleliigset. Sealhulgas ka väljavõte Patrick Le Boeufi artiklist „Näidendi „Meie, kangelased” kirjutamisest: dialoog Kafka ja Lagarce’i vahel”, mis sisaldab kolm näidendi autorile esitatavat peamist küsimust. Nendeks on: „Miks valis Jean-Luc Lagarce kollaažitehnika? Miks valis ta Kafka „Päevikud” alustekstiks näidendile, millel ei ole Kafkaga mitte mingit otsest seost? Ja miks, olles valinud sellise vormi ja sellise allika, on ta nii ühte kui ka teist maskeerinud?”. Ning need küsimused ei saagi konkreetset ja lõplikku vastust. Nad ei saagi saada. Sest kogu selles näidendi loos polegi midagi konkreetset. Kuigi ta on sündinud vägagi konkreetses situatsioonis „Ebahaige” pika ringreisi jooksul ja kirjutatud konkreetseid inimesi silmas pidades. Ning lõpuks pole ka Kafka probleemid mitte kindlas ajas toimiva ühiskonna, vaid ajatu inimese igavikulised probleemid.
