Daniel Vaarik: Ämbliku pöörijoon
Kunagi kirjutasin Eesti Päevalehes avatumatest ja suletumatest ühiskondadest ning võrdlesin suletud ühiskondi ämblikuvõrkudega, milles informatsiooniniidid koonduvad kesksete tegelaste kätte, kes punuvad siis neid omatahtsi kokku, justnagu ämblikud.
Kuid miks see ämblikuasi minu arvates halb on? Samal põhjusel, miks on mõnedele inimestele vastumeelne, et avalikes huvides tegutsema pidav tegelane hakkab isiklikes huvides ära kasutama informatsiooni, mis peaks tegelikult olema kõigi oma.
Milline informatsioon on aga üldse kõigi oma? Kas näiteks võimuerakonna sees toimuvad arutelud, vastuolud ja riigi tuleviku seisukohalt tähtsad debatid on piisavalt olulised, et olla pidevalt kajastatud või peaksime neist kuulma alles siis, kui mingi seaduseelnõu valitsusse jõuab või lugema ajalehte sokutatud nimetust dokumendist?
Minu arvates on vale, kui erakonnal on rohkelt saladusi, sest mille või kelle eest peaks parteil olema vaja oma sisearvamusi, probleeme ja küsimusi varjata? See pole ju äri, kus ideed enne patenteerimist võivad kaotsi minna? See pole ju koht, kus peaks olema üldse midagi varjata peale üksikute väga kindlate seadustega määratud infoühikute?
Selsamal moel tuleb pidada vildakaks ka seda, kui erakonnad võtavad enda käsutusse informatsiooni, mis neile on laekunud tänu võimul olekule ning hakkavad sellega manipuleerima, arvates, et neil on selleks mingisugune sünnipärane eesõigus.
On vähemalt kaks suurt põhjust, miks tänapäeval peaksid nii riigiasutused kui ka võimul olevad erakonnad suuremat avatust taotlema ning avatuse all mõistan ma kõigi ühiskonna liikmete võrdseid võimalusi infot saada, mitte täielikku ja valimatut kogu informatsiooni avaldamist.
Esimene põhjus on majanduslik ning see põhineb arusaamal, et võimalikult täiuslik turg saab olemas olla siis, kui on olemas võimalikult täiuslik informatsioon. Seega peaks see olema näiteks Eesti erakondadest kõige rohkem Reformierakonna, kui selgelt kõige liberaalsema lubadusega erakonna põhimure, et informatsioon leviks võimalikult avatult, ilma manipulatsioonideta. Sest see mõjutab vaba turgu.
Ja tõepoolest, Reformierakonna programmis on isegi selline lause: “Avatud ühiskond eeldab kõigi tema liikmete informeeritust, sõltumata nende elukohast ja sotsiaalsest seisundist. Igaühel, kes soovib saada avalikuks kasutamiseks loodud teavet, peab olema võimalus seda saada.”
Nii ongi imelik, et Reformierakonna võimuloleku järjekordse perioodi lõpul ei vasta enamus riigi kodulehekülgi standarditele, eksperdi positsioonilt sõna võtvaid ametnikke on vähem kui vanasti ning üks Reformierakonna olulisemaid ideolooge esines pikalt vaid Twitteris nimega @vaiknedon.
Ja kui siis ühel hetkel tekkisid küsimused tema tegeliku identiteedi kohta, siis arvas ta, et tähelepanu on saadud liiga palju ning tal on aeg informatsiooni edastamine lõpetada. Ta ütles nii: “Eksitav lehelugu tõi algselt vaid teiste tarkade lugemiseks avatud erakontole 300 jälgijat. Aus pöörduda algusse. Silentium.”
Ma mõistan, kui Keskerakond keerutab ning mul pole nende suhtes erilisi ootusi. Ma ei kavatse neid ka valida. Kuid kas liberaalse erakonna infopoliitika ei peaks olema avatum? Kas see tundub ainult mulle, või kumab @vaiknedoni säutsust tõesti välja üleolek avalikkuse kui sellise suhtes, arvamus, et avalikkus pole piisavalt tark või väärikas selleks, et kuulda, mida arvatakse Reformierakonnas tegelikult? Kas selline vihje mitte ei näita pettumust vabas turus ja turu võimes kohanduda?
Ning kas see, et ollakse võimuerakond, ei kohusta vastutama ka rohkem avalikkuse suunas? Miks meil on üldse tarvis anonüümset allikat, et teada saada, mida arvatakse erakonna sees tegelikult?
Delfi avaldab artikli autori loal. Artikli täisteksti loe memokraat.ee-st.
