Contra: Tšekid ahju!

Riigikogulastele karati turja, kui nad hakkasid välja mõtlema seadust, mille kohaselt ei peaks esinduskulusid dokumentaalselt tõestama. Et kulutavad mingi portsu raha ära ja asi ants. On see siis valijale taksosõidu väljategemine või uue hambaorgi ost, kelle asi see.

FIE-na saan neist hästi aru — see tšekkide kogumine on ikka meeletu ajaraisk. No ei viitsiks 2.10 margiostu tšekki kausta köitagi, mis ma sellest ikka võidan, aga ikka mõtled, et kui Baeri ei korja, siis Koidulat ei saa. Ja muudkui pead mõtlema, mida saad täpselt ja mis protsendiga kuludesse kanda ja et kas kõik numbrid ja nimed on tšeki peal, mis seadus nõuab.

Naljakas muidugi oleks, kui ettevõtjal oleks ka näiteks mingi protsent sissetulekust arvestatud investeerimiseks. Ja kui ta tahab rohkem investeerida, on see juba tema enda mure. Ettevõtlusele mõjuks see kindlasti pärssivalt, sest kes see raatsib investeerida, kui saab raha lihtsalt mõnusalt ära kulutada.

Aga täpselt sama oht on ju riigikogulastega, kui neil pole vaja reaalselt näidata, kas nad ikka on valijatega kohtunud. Nii et lõppkokkuvõttes olnuks tegemist lihtsalt palgatõusuga.

Kuigi perspektiivis võiks tegu olla väga keskkonnasäästliku algatusega. Mõne järgmise seadusena võiks vastu võtta, et üldse enam tšekke välja ei antagi. See on ju tegelikult meeletu paberiraiskamine. Iga tehingu peale kirjutatakse tšekk. Vahepeal veel arve ja saateleht ka ja kviitung ja tagastussaateleht ja jäägi aruanne ja tagatisleht ja leping pealekauba. Kui palju puid sellepärast peab metsast, oma lemmikkeskkonnast lahkuma.

Raha on ka muidugi päris suur paberiraiskaja. Võiks ka selle käibelt ära võtta. Üks minu lemmikkohti raamatust “Totu kuul” on, kui ilmselgelt kommunistlikult planeedilt kapitalistlikule planeedile sattunud Totu ütleb restorani kelnerile süütu häälega: “Raha — ma ei tea, mis see on.” Ta tõepoolest ei tea, aga kapitalistile tundub see täiesti absurdne.

Kunagi räägiti maru tõsiselt kommunismiideaalidest. Kus kõik võtavad täpselt oma vajaduse järgi ja teevad tööd niipalju, kui neil isu on. Aga nüüd proovis riigikogu vähemalt endale seda kommunismi luua. Täpselt nii — keegi ei sunni neid istungitel käima rohkem, kui nad seda vajalikuks peavad, ja enam-vähem kõiki asju saaks rahata ja ülejäänute peale võiks raha kulutada nii palju, kui vaja.

Ja kui tipptegijatel on hea, saavad sellest viimaks kasu ka lihtinimesed. Rikkus ja õnn kanduvad ju kehvematele üle. Mõtle, kui tore: lähed poodi ja võtad nii palju süüa ja rõivaid, kui sul vaja on.

Vahest kaob siis ka mõttetute staatusekaupade vorpimine ja firmamärkide kummardamine. Kui meenutada aknalõhkumisi, siis need kaovad ka ära, kui kõik saavad nagunii poodi minna ja võtta sealt, mida tahavad.

Kokkuvõttes, sõbrad: enne kui hukka mõista, tuleb proovida mõista. Puude taga tuleb alati ka metsa näha. Mõelge vaid, millise helge tulevikuni võinuks meid viia pisikene tšekivastane seadus.

Loodetavasti ei kirjutata mulle selle jutu peale välja hullupabereid, see oleks jälle hirmus raiskamine. Milleks kirja panna seda, mis niigi igaühele silmaga näha.