Citypark: Kui tasuline parkimine ei meeldi, käige jala

Igaveseks on möödumas ajad, mil automanikul oli enesestmõistetav õigus parkida auto kõikjale, kus see võimalik tundus. Eramaaomanikule jäi sageli oma kinnistu koristamise ja kõrge maamaksu tasumise vaev.

Tänases situatsioonis, kus autostumine on võtnud tõsised mõõtmed ja parkimiskohti napib kõikjal, ei tohiks kedagi enam üllatada eraparklate rohkus. Alati jääb ju tarbijale valik, kas käia jala, sõita ühistranspordiga või maksta autoga kaasnevaid (parkimis)kulusid.

Parkimisteenus ei ole enam ammu meditsiiniteenuse lahutamatu osa, kus absoluutselt kõik maksumaksjad maksid solidaarselt läbi haigekassa „parkimistasu“ kõigi parkijate eest, hoolimata sellest kas nad ise autoomanikud olid. Täna on parkimine muutunud tasuliseks pea kõikide suuremate haiglate ümbruses. Nii meil, kui ka mujal. Parkimistasu maksavad ikka need, kes teenust kasutavad.

Tõtt-öelda ei oma mitte mingisugust tähtsust, kas on see parkla asub haigla, traumapunkti, morgi, kasiino või kino juures. Eramaal liikleja peab olenemata asukohast austama eraparkla poolt kehtestatud tingimusi ja vajadusel maksma parkimistasu. A priori on tsiviliseeritud kodanikule selge, et eraomand on püha ja teise isiku eramaal liikudes tuleb jälgida sellesama eravalduse omaniku kehtestatud reegleid.

Pealegi ilmestavad eraparklaid tavaliselt ka suures infotahvlid, mistõttu on keeruline selliseid nõudeid mitte märgata. Reeglid kehtivad kõigile ja kõikjal ühtmoodi olenemata külastuse eesmärgist. Seetõttu peab Citypark pakkuma kõigile parkijatele ja ka tingimuste rikkujatele võrdset kohtlemist trahvi tühistamisel tasumise „unustamise“ tõttu. Siinkohal olen üpris veendunud, et Cityparki teenindaja jäi rikkujaga suhtluses korrektseks, täpselt nagu sellisteks situatsioonides teda käituma on koolitatud.

Aeg on harjuda mõttega, et parkimisteenus on muutunud samasugused kaubaks, kui mistahes kusagil kaupluses müüdavad teenused või kaubad. Kujutagem lõpetuseks ette harjumuspärast olukorda meie kodukaupluses. Palju ostjaid ja korvi pandud kaupade eest tasumiseks ettenähtud kassad. On ju võimatu, et vabandused „ununes", "ei märganud", "ei osanud arvata", "ei teadnud“ looks olukorra, kus kaupluse turvamees avaks kauba maksmata jäänud „ostja“ ees ukse ja vabandaks tehtud tüli pärast.

Elu lühike aeg on küllalt pikk õnnelikult ja ausalt elamiseks – on öelnud Cicero. Head parkimist soovib aga siinkirjutaja.