Christopher Bollyn: Taser tapab
Taser lühendab väljendit Thomas A. Swift’s Electric Rifle. Tegu on elektrišokirelvaga, mida hakkas arendama NASA teadur Jack Cover 1969. aastal. Tom Swift on 20. sajandi alguse ameerika ulmekirjanduse tegelane. 90. aastatel hakati tasereid hulgaliselt tootma USA ja Kanada politseinike ning USA sõjaväe jaoks.
Taserit saab põhimõtteliselt kasutada kahel moel. Esiteks saab seda tarvitada elektrilise šokivahendina, et vahendit parajasti kinni hoitava inimese keha vastas hoides tekitada valu. Seda meetodit, mille puhul jõuab inimese kehasse 50 000 volti, kutsutakse drive stun’iks ning seda peavad Amnesty International ja teisedki organisatsioonid üheks piinamise vormiks. Niimoodi kasutati taserit minu peal 2006. aasta augustis.
Politsei murdis luud ja “praadis” hoiatamata
Mind taserdasid eraldusmärkideta autos saabunud kolm salapolitseinikku, kes tulid minu majja Hoffman Estates’is (Illinois) pärast seda, kui ma olin helistanud numbril 911, et teatada nende kahtlasest tegevusest minu kodu ümbruses. Mehed, kes kandsid teksaseid ja kuuliveste, ei tutvustanud ennast mulle, enne kui nad mu murule maha surusid. Sellal üks hoidis oma põlve mu meelekohal, oli teine põlvedega mul seljas ja pani mu käed raudu. Mu parema käe luu, mis oli keha alla kinni jäänud, murdus politsei rünnaku tulemusel.
Kui ma seal lebasin, täielikult liikumisvõimetu, käeraudades ja maha surutud kahe relvastatud mehe poolt, tundsin ma, kuidas mu alaselja vastu asetati nurgeline ese. Järgmine asi, mida ma mäletan, oli kohutavalt valus elektrilöök, mis läbis kogu mu keha. Mind oli äsja ilma mingi hoiatuseta „praetud“ 50 000-voldise TASER X-26 drive stun’iga.
Kolmas mees „tapva ametniku“ ülesannetes seisis mõni meeter eemal, valmis kasutama 45-kaliibrilist käsirelva minu tapmiseks, kui ma peaksin taserdamise tõttu hulluks minema. Taserist saadud elektrilöök sunnib nimelt keha tootma suures koguses adrenaliini, mis on võitlemise või põgenemise hormoon ja inimesele vajalik ellujäämise seisukohalt. Kõik see toimus minu kodus naise ja kaheksa-aastase tütre silme all.
Taserit kasutatakse vangide piinamiseks
Amnesty International on pikka aega väitnud, et taserit kasutatakse tihti näiteks poliitvangide piinamiseks ja ülekuulamiseks ning et politsei kasutab USA-s taserit „eriti piinamiseks, mille eesmärk on saavutada kuuletumist“.
Inimõiguslased ütlevad, et taserit kasutatakse tihti, et saavutada „kuuletumist“, mis on tegelikult eufemism, märkimaks piinavat valu sihiga panna kedagi tegema seda, mida sa tahad. Minu puhul ei olnud mingit põhjust taserit kasutada. Seda tehti lihtsalt selleks, et põhjustada valu ja vigastusi, ning seda tuleb pidada piinamiseks. Ma olen õnnelik, et olen elus. Mu tervis oli tõsiselt ohus ja ma olin mitu nädalat haigena voodis.
1997. aastal ütles Suurbritannia välisminister Robin Cook, et Briti valitsus peab taserit ja muid elektrišoki relvi varustuseks, mis on „mõeldud eelkõige piinamiseks“. Cook ütles, et Briti valitsus teeb samme selle vahendi ülemaailmseks keelustamiseks.
2006. aastal avaldas Amnesty International taas muret taseri kasutamise pärast inimeste suhtes, kes on juba käeraudades või muul moel vaoshoitusele sunnitud. „Taseri kasutamine koos kinnipidamisega on olnud paljude surmajuhtumite ühiseks teguriks,“ raporteeris Amnesty International 2006. aasta 28. märtsil.
„Amnesty International leiab, et piinava valu tekitamisel kahtlustatavale, kes on juba fikseeritud ja ei ole võimeline endast kujutama tõsist ohtu enda, politsei või teiste inimeste tervisele, on tegu üleliigse jõukasutamisega, mida võib mõnikord käsitleda piinamise või muusuguse julma, ebainimliku või alandava kohtlemisena,“ seisab raportis.
Relva väärkasutuse tõttu surevad süütud
Teine taseri kasutamise meetod on välja tulistada kaks väikest metallist harpuunisarnast ora, mis läbistavad riiet või nahka. Orad on ühendatud kahe juhtmega, mis võivad olla kuni 10,6 meetrit pikad ja mille kaudu antakse 5 sekundi jooksul 50 000 volti elektrit. Elektrišokk, mida võib korrata niikaua, kuni orad on ühendatud, halvab täielikult inimese kesknärvisüsteemi ja muudab ta abituks. See on ka erakordselt valus. Inimene, keda niimoodi taserdatakse, kukub paratamatult, mis mõnikord tekitab lisavigastusi.
Kui taseri orad on läbistanud naha, tuleb nad eemaldada kirurgilisel teel. Lisaks vajab taserdatud isik kohest ja kõrgtasemel meditsiinilist kontrolli, sest elektrišokk häirib südame rütmi ja on põhjustanud südamerabandusi. 28-aastane kanadalane Jason Doan suri südamepuudulikkusse kolm nädalat pärast taserdamist 2006. aasta augustis.
Taseri kasutamise tõttu on alates 2001. aastast surnud umbes 300 ameeriklast. Šokeeriv asjaolu on, et politsei, keda on õpetatud, et taser ei tapa, kasutavad seda olukordades, kus nad ei kaaluks mingil juhul tulirelva kasutamist.
Selle relva väärkasutamine on põhjustanud mitme täiesti süütu inimeste surma: näiteks hullunud poola turist Robert Dziekański Vancouveri lennujaamas 2007. aastal. 17-aastasel Illinoisi poiss Roger Holyfieldil oli kaasas ainult piibel ja mobiiltelefon, kui kohalik politsei ta korduvalt taserdades tappis, saateks sõnad: „Praeme seda sitapead.“
Ameeriklase igapäevaellu kuulub hirm
Taseri laialdane kasutamine on toonud hirmu ja piina tavaliste, oma igapäevaseid asju ajavate ameeriklaste ellu. Los Angelese linnas taserdati California ülikooli tudengit ülikooli raamatukogus ainult selle pärast, et ta ei suutnud esitada raamatukogukaarti. Teist tudengit taserdati Florida ülikoolis pärast seda, kui esitas küsimuse kunagisele presidendikandidaadile John F. Kerryle.
Inimesed saavad taserit rutiinselt tunda ka liiklusummikute korral. 29-aastane Minnesota mees Mark Backlund tapeti hiljuti taseriga, kui oli teel lennujaama oma vanematele vastu. Teda taserdati autoroolis istumise ajal.
Kevin Piskura, 24-aastane Oxfordi Miami ülikooli lõpetanu, suri taseri kasutamise tõttu 25. aprillil. Teda tulistati selle aasta 19. aprillil rindu politsei X-26 taserist ja peale selle ta sai 10 sekundit elektrišokki baari ees tänaval. Parameedikud kutsuti kohale, kui Piskural tekkis raskusi hingamisega. Ta viidi kohalikku haiglasse ja siis helikopteriga Cincinnati ülikooli haiglasse, kus ta surigi.
Need inimesed ei ole kurjategijad ja kindlasti ei olnud nad ära teeninud seda, et neid taseriga piinatakse või tapetakse.
Kui otsida Google News’ist sõnadega „taser“ ja „surm“, tuleb välja võikaid üksikasju taseri läbi saabunud surmadest Ameerikas. On täiesti vale arvata, et taserid tapavad ainult neid inimesi, kellel on probleeme südamega. Terveid ning kaineid mehi ja naisi tapetakse taseriga kogu aeg.
Politseinikud käivad taseri pärast kohut
Lisaks surma põhjustamisele on taserid tekitanud tõsiseid tervisekahjustusi paljudele tervetele inimestele, kelle seas on olnud ka politseinikke, kes on saanud taserit tunda koolituse käigus.
Endine politseinik Utah’ osariigist andis järgneva tunnistuse:
Ma töötasin 16 aastat aseparameedikuna Davise maakonnas Utah’ osariigis. Meil oli taserikoolitus, kus koolitajad ütlesid, et on väga soovitatav, et me saaksime ka ise laengu. Nad ütlesid, et vigastuste pärast pole vaja muretseda, sest taser ei tee kahju ega põhjusta pikaajalisi terviseprobleeme.
Ma sain viiesekundilise laengu. See oli minu elu hirmsaim kogemus. Taser rebestas mu kaelalülid. Kohutava valu tõttu tuli mu kaelalülid hiljem uuesti liita. Mul on samuti närvikahjustusi, mis on jätnud mu vasaku triitsepsi ning rinna- ja seljalihase halvatuks. Rääkimata sellest, et ma ei tunne oma parema käe kolme esimest sõrme, nende hulgas pöialt ja nimetissõrme. Nad tunduvad nagu väikesed paksud kännud.
Varem olin ma suuteline suruma rinnalt 158 kilogrammi ja tegema kätekõverdusi kas või päev läbi. Praegu ei suuda ma teha ühtegi kätekõverdust ja ei suuda kangi isegi maast lahti saada. Ma olin oma jaoskonnas füüsilise võimekuse testide poolest parim, nüüd pole ma isegi võimeline testi läbima.
Davis County šerifijaoskond on mulle selja pööranud. Mind vallandati totrate põhjendustega. Praegu olen invaliidsuspensionil ja ma pean ümber õppima uut eriala — 43-aastasena. Mind ajab iiveldama mõte, et pean jälle kooli minema.
Millise tuleviku valib Eesti?
Koolituse ajal taserit kasutades vigastada saanud politseinikke on palju. Neile meestele öeldi, et laengu saamine on ohutu, nüüd on nad aga elu lõpuni vigastatud. Natuke aega pärast seda, kui mina taserdada sain, kuulsin politseinikust nimega Kevin Rink. Mees invaliidistus taseri tõttu koolituse käigus ja tal keelati sellest rääkida. Kogu lugu oli täielikult maha vaikitud kuni selle ajani, mil mina selle avastasin.
Arizona osariik teatas 2005. aasta augustis, et paari nädala jooksul olid viie osariigi politseinikud kohtusse sisse andnud hagid taseri tootjafirma vastu, kus väitsid, et nad on tõsiselt vigastatud koolituse käigus taserilt elektrišoki saamise tõttu. Neli kaebust on esitanud Florida, Kansase, New Mexico ja Ohio politseinikud, kes väidavad, et nad kannatavad „tõsiste ja püsivate“ vigastuste all, nende seas selgroovigastused, põletushaavad, paigast ära õlaliigesed ja pehmete kudede vigastused.
Nende hulgas oli Hallsville’i (Missouri) politseiülem Pete Herring, kellel oli kaks rabandust pärast seda, kui ta lasi enda vabatahtlikult taserdada, olles kinnitatud südamemonitori külge, demonstreerimaks taseri ohutust kolleegidele. Ta esitas kohtule hagi, milles väitis „valulikku, püsivat ja suurenevat“ kuulmise ja nägemise kaotust ning neuroloogilist kahju lisaks nimetatud rabandustele ja südamekahjustustele.
Samuel Powers, endine abišerif Maricopa maakonnas, kus tasereid toodetakse, esitas 2004. aasta veebruaris esimese hagi toote usaldusväärsuse asjus TASER Internationali vastu väites, et tema selgroog oli mõranenud pärast treeningu käigus saadud taserilaengut. TASER Internationali palgatud arst jõudis seisukohale, et Powersi selgroo mõra oli süüdi taseri ühesekundiline jõnksatus.
Kuivõrd taser on eelkõige piinamisvahend, siis ei kasutata suuremas osas Euroopa riikides. Suurem osa eurooplastest mõtleb õudusega idee peale kasutada oma kaaskodanike vastu elektrišokki.
Kui Eesti parlamendiliikmed arutlevad küsimuse üle, kas lubada politseil taserit kasutada või mitte, siis nad tegelikult otsustavad selle üle, millises suunas riik liikuma hakkab. Kas Eesti kujuneb progressiivseks riigiks, mis austab inimõigusi ja sõnavabadust nagu Skandinaavia ja Lääne-Euroopa — või on ta riik, mis represseerib oma kodanikke hirmu ja piinamisega? Millist mudelit Eesti järgima hakkab?
