Kõige parem viis midagi usutavaks teha on segada kokku isiklik arvamus, faktid, pooltõed ja vale ning esitleda seda kui tõde. Sellist lähenemist võib sageli näha arvamusartiklites ning tõele au andes, on seda ka väga raske arvamusartiklites vältida. Ohtlikuks muutub aga selline moonutatud informatsiooni esitamine siis, kui seda teevad kas akadeemikud või muud n-ö haritud või ühiskonnas respekteeritud inimesed, sest seda suurem on sealjuures tõenäosus, et informatsiooni võetakse tõesena.

Hardo Aasmäe artikkel „Homoseksuaalsuse mõju ühiskonnale võib olla laiem kui esmapilgul paistab“ (Delfi 14.11.2011) on näide selle kohta, kuidas isiklikke hoiakuid peegeldavat arvamust esitatakse tõena. Järgnevalt võtan vaatluse alla vaid mõned hr Aasmäe esitatud väited ning kommenteerin neid:

1. “Seejuures on küllaltki imetlusväärne, kui suur on kära vähemuse umber, mis ei moodusta isegi üht protsenti ühiskonnast.”

Informatsiooni allikas on nimetamata. On tõsi, et homo- või biseksuaalsete inimeste protsenti ühiskonnas on väga raske hinnata, kuna üles kerkib otsekohe mitmeid metodoloogilisi küsimusi. Kuidas hinnata, kas inimene on homo-, bi- või heteroseksuaalne? Toon näite: kui mees elab heteroseksuaalses abielus ja peab iseennast heteroks, samas aga on tal meessoost armuke, siis kuidas teda defineerida? Kas lähtuda tema enda definitsioonist või arvestada tema tegelikku seksuaalkäitumist? Millisesse kategooriasse liigitame sellise naise, kes on elanud terve oma elu naisega koos, kuid ühtäkki armus mehesse? Erinevad uuringud (Bell-Weinberg, 1970; Billy-Battelle, 1993; Trocki 1998; Laumann et al 1994) väidavad, et neid, kes end ise homoseksuaalsetena identifitseerivad, on ühiskonnas ligi kolm protsenti. Samas aga tuleb võtta arvesse, et need uuringud annavad meile informatsiooni Ameerika Ühendriikide kohta ning näitajad (mitte homoseksuaalsete inimeste arv!) erinevates riikides sõltuvad sellest, kuivõrd aktsepteeritud (ilma stigmatiseerimata) on homoseksuaalsed inimesed ühiskonnas. Nii võime arvata, et kui viia samasugune uuring läbi Saudi-Araabias või Hollandis, saame me väga erinevad tulemused. Lisaks eelpool toodud numbritele peame võtma veel arvesse inimesi, kes end identifitseerida läbi seksuaalse orientatsiooni ei soovi ning ka biseksuaalseid inimesi.

2. “Tegemist on omasooiharusega, mis muudab inimesed üldjuhul inimsoo bioloogiliselt jätkusuutmatuks osaks.”

Autori enda arvamus on esitatud faktina. Homoseksuaalsus või biseksuaalsus ei tee ühtegi isendit paljunemisvõimetuks. Vähemalt ei ole saanud me senini lugeda sellisest meditsiinilisest avastusest. California Ülikooli Williamsi Instituudi arvutuste kohaselt hoopiski elab 2005. aasta seisuga 270 313 last Ameerika Ühendriikides leibkondades, kus on samast soost vanemad.

3. “Bioloogiaga tundub asi klaar olevat, sest valdav lastetus hoiab nende arvu kontrolli all.”

Kui autori väidet õigesti mõista, siis homoseksuaalsed lapsed on homoseksuaalsete vanemate omavahelise seksuaalse läbikäimise tulemus ning on seega loogikavastane. Järgides hr Aasmäe loogikat ei saaks ju siis maailmas homosid olla.

4. “Kusjuures me ei tea, mida loodusel on inimeste ebaloomulike eluviiside puhuks veel varuks.”

Autor on andnud oma hinnangu homoseksuaalsusele kui “ebaloomulikule eluviisile”. Hämmastaval kombel on aga loodusteadlased täheldanud homoseksuaalset läbikäimist 1500 liigi seas (nt kääbusšimpansid, lõvid, delfiinid jne). Mitmetes liikides, eriti lindude puhul, moodustavad samasoolised isendid paarid, kes jäävad kokku pikaks ajaks. Hea ülevaate homoseksuaalsusest loomariigis on andnud Norra Loodusloo Muuseumi näitus “Looduse korra vastu?”

5. “Homoseksualism ilmselt rajas HI -viirusele bilooogilise pääsu inimkonda laastama.”

On tõsi, et HI-viiruse n-ö algusaegadel läänemaailmas sai peamise hoobi homoseksuaalne populatsioon, kuid väita, et homoseksualism rajas HI -viirusele pääsu inimkonda laastama, on küündimatu. HI -viiruse päritolu seostatakse eelkõige Aafrika riikidega. Arvatakse, et viiruse algallikaks on ahvid. Protsessi, kus inimest laastavad viirused pärinevad loomadelt, nimetatakse zoonoosiseks ning see on looduses tavaline protsess (meenutagem või linnu- või seagrippi). HI -viiruse levikut aga seostatakse Aafrikas eelkõige vaktsineerimisprogrammide ning seal kasutatud mittesteriilsete süstaldega. Teadlased on ka seisukohal, et HI -viirus jõudis Ameerika Ühendriikidesse läbi Haiti. Üheks varasemaks Euroopa kaasuseks on Norra meremees, kes 1976. aastal suri AIDSi, olles töötanud Lääne-Aafrika sadamates. Lisaks talle suri veel AIDSi ka tema naine. HI -viiruse levikut homoseksuaalses populatsioonis võib selgitada vähese seksuaalhariduse programmidega homoseksuaalsetele meestele. Kuna ajal, millal HIV kriis alguse sai, olid homoseksuaalsed suhted ühiskonna poolt taunitavad ning n-ö põranda all, siis see soodustas ka juhusuhete paljusust, mis omakorda aitas kaasa viiruse levikule. Kui vaadelda HI -viiruse levikus esirinnas olevat Eestit ning Eesti statistikat, siis hetkel ei saa kinnitada, et HI -viirus oleks rohkem levinud homoseksuaalsete inimeste seas kui heteroseksuaalsete inimeste hulgas…

6. “Kui aga “tüdrukud” on juba kasarmus… Seepärast ei taheta homoseksuaale sõjaväkke.”

Autor kujutab homoseksuaalseid mehi naiselikena ning pigem naise rolli esindajatena, kellega siis ülejäänud osa sõjaväest lõbutseb. Ajaloost on teada mitmeid väejuhte ja valitseijaid, kes olid homoseksuaalsed. Vast tuntuim nendest on Hadrianuse ja Antinousi lugu. Antud väite juures annab ka autor eeldatavasti mittetahtliku hinnangu meeste võimele olla heteroseksuaalne. Ehk siis, kui võimalus on olemas, siis seda kasutatakse?

Lisaks ülaltoodud väidetele sisaldas artikkel mitmeid teisi meelevaldseid järeldusi ning haritud inimesele mittesobivat lihtsustamist. Küsimusi tekitas minus samuti hr Aasmäe enese tituleerimine tähelepanelikuks loodusvaatlejaks, seda eriti antud artikli kontekstis. Kas autor tahab öelda sellega, et ta on on tähelepanelikult vaadelnud homoseksuaalseid inimesi? Jääb selgusetuks, kuidas ta seda teinud on. On tal vaadeldavad subjektid lähiümbruses, tunneb ta vaadeldavaid subjekte lähedalt ning saab neid jälgida nende igapäevakeskkonnas või on ta oma vaatlusi teostanud läbi meedias avaldatava?

Kui tegu on viimase variandiga, siis võime vist kõik öelda, kes me oleme loomamuinasjutte lugenud, et oleme samuti tähelepanelikud loodusvaatlejad. Hirmujutud homokollist aga eksisteerivad niikaua kui sedasorti loodusvaatlejad oma eemalt nähtut ja juttudes kuuldut tõlgendavad läbi oma isiklike hoiakute.

Autor töötab MTÜs Seksuaalvähemuste Kaitse Ühing.