c@d sünge ennustus AIDSi epideemia kohta täitus

“Kas Eestis tuleb AIDSi buum? Või on see juba käes ja me lihtsalt ei tea seda?” küsis comment@delfi prohvetlikult selle aasta juuni alguses.

Kahjuks tuleb tunnistada, et meil oli õigus. Esimese ohu märgina avastati augustis HIV nakkus 8 inimesel. Päris hulluks on asi läinud praegu, septembris, kui positiivseid “leitakse” järsku nagu seeni pärast vihma.

Aasta algusest tänase päevani on hirmsat diagnoosi “HIV positiivne” kuulma pidanud 61 eestimaalast. Võrdluseks. 1999. aasta lõpu seisuga oli positiivne diagnoos 96 inimesel, aastas lisandus “tavaliselt” kümmekond uut juhtumit.

Sel aastal siis (siiani) kuus korda rohkem. Ainuüksi eilse päevaga lisandus 21 positiivset. Ja pole midagi imestada, kui lähipäevil, -nädalail ja -kuudel tuleb veel teateid uutest nakatunutest.

Ajal, mil kohutav haigus maailmas inimelusid röövis (arvatakse, et iga päev nakatub maailmas 6000 inimest, Lõuna- Aafrikas on riike, kus nakatunud on 48% elanikkonnast ja ainuüksi LAVis elab 4, 8 miljonit HIV positiivset!), elasime Eestis nagu enklaavis, nagu tormisilma keskel vaikses vees.

Mõnes mõttes elasime ka nagu jaanalinnud pea liiva all. AIDSi ennetuskeskuse sünged ennustused, mis juhtub siis, kui viirus levib süstivate narkomaanide hulka, kõlasid valdavalt kurtidele kõrvadele. Comment@delfis kommenteeris juunikuist teemat “Eestile oma AIDSi buum?” 79 inimest.

Kindlasti leidub ka nende ridade lugejate seas inimesi, kelle mõtted käivad umbes seda rada: “Kuradi narkomaanid. Tapame nad maha. Meid see asi ei puuduta.” Puudutab küll. Miks näitab muu maailma kogemus, et süstivate narkomaanide nakatumine on HIviiruse leviku mõttes ühiskonnale eriti ohtlik?

Mitte ainult sellepärast, et narkosõltlased omavahel süstalt jagavad või süstivad, kus juhtub ja millega juhtub, kui võõrutusnähtude piin väljakannatamatuks muutub. Muu maailma kogemus näitab, et pärast seda, kui HI-viirus alustab laastamistööd narkomaanide seas, levib haigus paratamatult kogu elanikkonna sekka.

Uusi ohvreid hakkab lisanduma korralike inimeste, tavaliste pereisade, pereemade ja mis kõige hirmsam, vastsündinud laste näol. Sest narkomaanid ei tegele raha hankimiseks mitte ainult varastamisega, vaid müüvad võimaluse korral ka oma keha. Ja kui keegi arvab, et suudab heroiinitarvitaja näo järgi tuvastada, siis matku see mõte maha.

Nii et olukorra parandamiseks on ainult üks võimalus. Riik peab oma kodanike kaitsmiseks andma ohtralt raha narkomaanide ravimiseks, nende seas selgitustöö tegemiseks ja neile ühekordsete süstalde ostmiseks. Loomulikult ka HI-viirusgea nakatunute raviks.

Kuigi mõni sotsiaalministeeriumi ametnik leiab, et Eestis on tõhus ennetusprogramm juba aastat töötanud, ei saa selle väitega päriselt nõustuda. Eestis saab täismahulist kolmekomponendilist kompleksravi ainult kolm inimest, kellel on välja arenenud AIDS. Sest nad jaksavad selle eest ise maksta. Ülejäänu paarkümmend inimest, kes ka säärast ravi vajaksid, ei ole võimelised vajalikke tuhandeid kroone kuus välja laduma.

Ühekordsete süstalde jaoks kerjatakse raha välismaalt. Ei saa jätta jälle meenutama apteekrit, kes alaealistele kondoome ei müü.

AIDS 2000 konverentsil rõhutati, et HI-viiruse poolt põhjustatud AIDS on sotsiaalne haigus, mille vastu võitlemise teeb palju raskemaks just see, et nakatunu stigmatiseeritakse: pere, sõbrad, ühiskond ütlevad positiivsest lahti. Inimene hüljatakse, jäetakse surema.

AIDSi konverentsi ametlikuks loosungiks oli “Break the silence”. Kas nakatunute arvu järsk tõus murrab vaikuse ka Eestis?