Tulin ma hommikul töölt, olin väga väsinud ja jalad lausa valutasid. Pool bussi oli rahvast tühi ja ma potsatasin ukse juurde esimesele istmele. Kohe järgmises peatuses lendas bussi üks vanaproua, kes pistis undama: "Kus on ikka tänapäeva noored, istub siin nagu lai leht. Kui mina noor veel olin, siis ikka pakuti istet vanale inimesele".

Tõusin siis püsti ja pakkusin vanainimesele istet. Sama vanur läks juba ülejärgmises peatuses maha ja asemele tuli järgmine vanur. Ma ei hakanudki enam oma kohale pudenema, vaid pakkusin viisakalt hinnanguliselt 80-aastasele prouale istet. Tõesti hea, et ma selle vihmavarjuga silmadesse ei saanud: "Kes sa selline oled? Mis sa arvad, et ma olen nüüd nii vana ja põdur, et ei jaksa seista või? Tahate, et vanamutt muudkui istub ja istub? Ma istun kodus niigi päevade kaupa - kas tõesti nüüd ei või ma seista?"

Loomulikult ma istusin siis ise potsaki maha ja kaks peatust edasi oleks olnud nagu kõik algusest peale - aga siis ma ei liigutanud enam kõrvugi, istusin edasi, surgu see mammi ära - pool bussi oli ju vabade kohtadega!

Jaga sinagi oma seiklusi ühistranspordis aadressil rahvahaal@delfi.ee!