Kogu debati kõrghetkeks võib pidada ehk seda, et George W. Bush suutis kummutada üldlevinud seisukoha, et ta on Gore’ist abitum väitleja. Kuigi, tõsi, faktide tundmiselt oli Gore oponendist kohati üle. Põnevust tekitav moment saabus siis, kui jutt läks Jugoslaaviale ning Gore hääldas mängleva kergusega nii Milosevichi kui ka Kostunica nimesid. Otsekui püüdes oma varasemate eksimuste poolsest tuntud vastases võõrapäraste sõnade mängu toomisega ebakindlust tekitada. Bush ei vääratanud. Vabariiklane rõhutas ent samas oma rahvamehelikumat stiili — lihtsamaid definitsioone, mis vastanduvad Gore soovile teemasid süviti ja sageli tavakodanikule arusaamatult käsitleda. Kuigi — asepresidendile enne debatt tehtud eeltreening asjade pealiskaudsema ja arusaadavama käsitlemise vallas on nähtavalt vilja kandmas.
Kokkuvõttes tasakaalustasid oponendid üksteist ning toimunud poliitiline teleshow oli sama tasavägine, kui käesoleva aastane presidendikampaania tervikuna.