Bullfrog Brown – bluus Emajõe deltast
Viimased aastad on Bullfrog Browni jaoks olnud edukad, välismaal rohkemgi kui kodumaal. Millised on tunnustusavaldused ja saavutused, mida esile tõsta?
Alar Kriisa: Hmm... Ega ei teagi millega edukust mõõtma hakata. Nii mõnigi uks on lahti läinud, mõnigi kinni jäänud. Mängida Eestis sellist bluusi ja olla edukas? See on sama, mis üritada koerale kass pähe istuma panna, kuigi hea tahtmise korral võib see ju isegi õnnestuda.
Eestis tekkinud oma kuulajaskond, mis tundub laienevat – see vast ongi kõige suurem tunnustus.
Iga uus plaat on omamoodi saavutus. Meie plaadid on saanud häid arvustusi nii siin- kui ka sealpool piiri. Just äsja kuulutas Kanada veebiajakiri Blues Underground Network meie plaadi “Mother River Delta” Euroopa parimaks bluusiplaadiks. On hea meel, et just meid üles leiti, kuigi ma kahtlustan, et siin kandis on bluusimehi, kes oleksis seda rohkem väärinud. Saavutuste seas on ka kordaläinud esinemised. Suur au oli esineda koos David “Honeyboy” Edwardsiga. Sama käib Steve Lury, Dave Arcari, Deltaheadi, Steve Morrisoni ja Eddie Baytose kohta.
Andres Roots: Tegelikult ütleksin ma, et meil on kogu aeg läinud nii hästi, kui ühel Eesti bluusibändil üldse minna saab. Teisel pool piiri hakati meid tähele panema 2005. aasta paiku kui tulid esimesed välisesinemised Lätis, Leedus, Tšehhis ja Slovakkias. Meie laul “I’ll See You, Mr. Blues” ilmus kogumikul “Resophonic Players of Europe 2005”; meid otsis üles legendaarse Zigaboo Modeliste’i klahvpillimängija Eddie Baytos, kellega andsime Eestis kaheksa kontserti, tuuritasime ka Dave Arcari ja Bottleneck Johniga.
2006. aastal lisandusid kontserdid Soomes, kus esinesime ka sealsel suurimal bluusifestivalil “Puistoblues”, andsime kontserte Inglismaal ja Šotimaal. EP “Uncooked” kandideeris Tartu aasta teo aunimetusele ning sellelt pärit laul “Meansalot” oli ainus pärast 1971. aastat ning väljaspool USAd salvestatud lugu, mille Saksa Radio Melibokus kaasas saatesse “Slide-kitarri ajalugu”.
2007. aasta kevadel võitsime 2004. aasta algul Imavere piimandusmuuseumi kontserdil jäädvustatud looga “Spider in My Bed” suurima rahvusvahelise bluusifoorumi “Blindman’s Blues Forum” konkursi; mõni aeg hiljem tuli üks meile seal alla jäänud härra näiteks võitjaks USA ja ilmselt ka maailma bluusirahva suurimal võistumängimisel “International Blues Challenge”. Samal ajal lõppes UBL.com-i kaks aastat kestnud “Ultimate Band Contest”, kus me tulime kuuendaks, võisteldes sõna otseses mõttes tuhandete rahvusvaheliste pop-, rock- ja hiphop-esinejatega ning edestades kõiki teisi bluusiartiste. Ja muidugi oli meie jaoks suur asi mängida tol suvel koos “Honeyboy” Edwardsiga.
2008 – jälle kontserdid Inglismaal, Soomes, Lätis, Leedus. Briti suupilliguru Steve Luryga salvestasime Inglismaal ka raadiosessiooni Dave Raveni bluusisaatele “Raven’N’The Blues” ning Eestis materjali kohe ilmuva koostööalbumi jaoks. Alanud aastal tuli Kanadast teade, et “Blues Underground Network” on kuulutanud meie EP “Mother River Delta” aasta parimaks Euroopas tehtud bluusiplaadiks; läinud aasta lõpul arvas ka Briti bluusisaade “Nothing But the Blues” meie EP aasta parimate hulka.
Aga tegelikult ei ole muusika õnneks sport ja kõik edetabelid näitavad mingit pidi aiateibaid. Minu jaoks isiklikult on tunnustus pigem see, kui keegi teine peab vajalikuks minu kirjutatud lugusid esitada; näiteks Soomes elava ameeriklase Alaska Kalani repertuaaris on neid hulgim. Ja eks live-bändile on kõige suurem tunnustus ikka see, kui pärast kontserti mõni tundmatu ligi astub ja ütleb, et “muidu ma bluusi ei kuula, aga see oli nüüd küll äge”. Õnneks juhtub seda nii Tartus kui Londonis, ja piisavalt tihti.
Suurimaks saavutuseks pean seda, et oleme Alariga 2000. aastast koos mänginud ja meil on ikka veel lõbus. Ja seda, et meil on täieline loominguline vabadus teha Bullfrog Browniga just sellist muusikat, nagu parasjagu pähe tuleb.
Mulle on kõrvu jäänud väljend underground blues. Kas Bullfrog Brown seostab end sellega?
Alar Kriisa: Kõlab uhkelt. Samas kõlab see ka, justkui keegi oleks metroorägastikus ära eksinud. Ma arvan, et Bullfrog on tükike siit ja tükike sealt, lisaks suur tükk vanast bluusist.
Üldiselt teeme uut ja vana.
Andres Roots: No eks tänapäeval ole bluus oma kõigis vormides põrandaalune, väga “underground”, aga muidu seostatakse meid enamasti alt.blues’i liikumisega. See on iseenesest tore, ainult et sellega on sama häda, mis sürrealismiga. Minu mäletamist mööda oli Dalí see, kes keeldus tolle bandega ühinemast, väites õigustatult, et sürrealism ei saa olla programmiline. Alt.blues’i skene on ses mõttes pisikesi Dalísid täis – enamik bände, keda sinna patta pistetakse, kipub väitma, et nad on midagi hoopis muud, sest kuidas sa suures kambas käies ikka nii väga alternatiivne oled.
Meid on mõjutanud Mississippi delta ja Chicago bluus, aga samavõrra ka kuuekümnendate teise poole rock ja psühhedeelia, Dylan ja Johnny Cash. Alar ütleks siinkohal kindlasti veel White Stripes ja mina võib-olla Sidney Bechet. “Mother River Delta” sai tehtud muusikalisi piire seadmata ja igasuguseid kontseptsioonihakatisi eos lämmatades, eks ta sellepärast tuligi kõigist meie plaatidest kõige rohkem meie endi nägu. Nii et ses mõttes on meie vooluks ikka Emajõe deltabluus, kuigi eks sellegi sildi all ole erinevad inimesed jõudnud igasugu imelikke asju teha.
Millised on 21. sajandil bluusiringkonnad Eestis, Euroopas, USAs? Kus te end kõige kodusemalt tunnete? Kus on teid kõige rohkem märgatud?
Andres Roots: Eestis ei ole väljakujunenud bluusiringkonda. On suurepäraseid pillimehi ja innukaid kuulajaid, aga skenet kui sellist veel ei paista. Võrdluseks – Soome bluusiajakiri BluesNews tähistas mullu neljakümnendat ilmumisaastat, “Puistoblues” kolmekümnendat toimumisaastat ja igas mõõdus bluusifestivale on peetud rohkem kui Eestis muusikafestivale kokku. Ühest küljest on selle taga ajaloolistel põhjustel oluliselt pikem rockmuusika traditsioon, teisest küljest aga teadlik poliitika.
Nagu britid biitlitega kuuekümnendatel ja rootslased ABBAga seitsmekümnendatel, on ka meie põhjanaabrid ammu ära jaganud, et muusika on suurepärane ekspordiartikkel ning seetõttu tuleb noorte huvi pillimängu ja ürituste korraldamise vastu igati soodustada ja toetada. Vaadates viimastel aastatel maailmaareenile pääsenud Soome bändide arvu, ka bluusis, ei jää kahtlust, et see tegevus on ennast ära tasunud. Eestist meenub esimese hooga kümmekond aastat tagasi ilmunud lehelugu, milles ühe Lõuna-Eesti linnavalitsuse kultuurispetsialist teatas, et noori bände ei tohi lavale lasta, sest neil puudub ju esinemiskogemus... Nokk kinni, saba lahti. Mingis mõttes on asjad siingi paranenud, aga suuresti entusiastide vere hinnaga.
Suurbritannias eksisteerib paralleelselt mitu erinevat bluusiringkonda. On rocki- ja süldimehed, kes mingil põhjusel end bluusimeestena esitlevad ja siis kurdavad, et rahvale bluus ei meeldi. On tugev punkrock-bluusi koolkond, kes annab pidevalt välja ultraradikaalseid vinüülsingleid, mis tavaliselt Londonist kaugemale ei jõua.
Skaala teise otsa jääb americana-rahvas, kes teeb väga sihiteadlikult ilusat akustilist muusikat ja kellest me kindlasti kunagi veel kuuleme. Siis on kõik need pillimehed, kes lõid kuuekümnendatel kaasa briti bluusi buumis, tegid vahepeal aastakümneid palgatööd ja kasvatasid lapsi ning on nüüd pensionipõlves taas aktiviseerunud. Ja lõpuks on üksikud hullud alt.blues’i-mehed, nagu Dave Arcari. Kui meid kellegagi ühte žanrisse peab paigutama, siis eelistaksime teda. Samas, tänu meie eklektilisele muusikamaitsele ja kalduvusele varieerida koosseisu ja helitugevust saab Bullfrogi vajadusel esitleda nii folk- kui ka punkbändina (Eestiski on “Mother River Deltat” Raadio 2-es mänginud nii Aimar Ventsel “Etnokonservides” kui ka Rein Vader “Rocka rollas”), nii et tegelikult oleme me kogu selle loomaaiaga mingil hetkel lava jaganud.
Kus meid kõige rohkem märgatakse? Soomes on profiil kõrgem ja tööpõld laiem, aga ega Eestis ka ei kurda. Kõige kodusemalt tunneb ansambel end laval, olgu see siis kus tahes, kuigi kodulinna publik on muidugi eriline. Mina isiklikult tunnen ennast suurepäraselt nii Šotimaal kui ka Soomes, kuidas on Prantsusmaal, saab näha märtsis...
Intervjuu täistekst ajakirja Muusika veebruarikuu numbris.
