Kuigi nende otsuste abil õnnestus lühiajaliselt taaskord turge rahustada, ei õnnestu nende rakendamine päevapealt. Seni määrab paljuski inimeste suhtumine Euroopa Liitu, kui optimistlikult või pessimistlikult nad sel ülemkogul otsustatut tõlgendavad.

Esiteks hakatakse uute otsuste kohaselt Euroopa Liidu tasemel väga jõuliselt kooskõlastama liikmesriikide eelarvepoliitikat. Juriidiliselt on olulisim, et riikidel tuleb oma põhiseaduses või võrreldavas õigusaktis sätestada, et nende eelarved peavad olema tasakaalus (see tähendab mitte suurema puudujäägiga kui 0,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust aastas).

Rahvusliku suveräänsuse kohalt on olulisim, et riigid, millel on avaliku sektori võla või iga-aastaste eelarvete puudujäägiga probleeme, peavad hakkama oma eelarvete kohta Euroopa Komisjoni ja teiste liikmesriikide ees aru andma. Komisjon hakkab neile eelarve kulude ja tulude tasakaalu viimiseks soovitusi jagama ning võib otsustada, et neil tuleb vastu võtta rahvusvahelist abi ja seega ka rahvusvaheliste abistajate konkreetseid soovitusi olukorra parandamiseks.

Riike, mis eelarve tasakaalu põhimõtet rikuvad rohkem kui kolm protsenti SKTst, hakatakse Euroopa Komisjoni otsuse põhjal praktiliselt automaatselt trahvima. Juba Maastrichti lepingutega 20 aasta eest kokku lepitud trahve ei ole seni rakendatud, sest need vajasid liikmesriikide suure enamuse heakskiitu. Edaspidi seda heakskiitu pole vaja. Olukord on vastupidine — vaid liikmesriikide suur enamus saab komisjoni trahviotsuse tühistada.

Teiseks tugevdatakse veelgi ELi võimet hättasattunud riike toetada. Selleks asendatakse seni toimiv 440 miljardi euro laenamise võimega Euroopa Finantsstabiilsusfond (EFSF) juba 2012. aasta juulis (varem plaanitust aasta varem) Euroopa Stabiilsusmehhanismiga (ESM), mille laenuvõime on 500 miljardit eurot. Lisaks on plaanis suurendada abivõimalusi IMFi kaudu 200 miljardi euro võrra. Kui seni lubati EFSFi ja ESMi laene väljastada liikmesriikide üksmeelel, siis nüüd piisab 85 protsendi osalejate nõusolekust, mis muudab süsteemi paindlikumaks ja kiiremini rakendatavaks.

Kolmas moment on Ühendkuningriigi kõrvalejäämine ELi majanduspoliitika kooskõlastamisest ja Euroopa võlakriisi lahendamisest. Erikiiruseline EL juba toimib mitmes valdkonnas, näiteks Schengeni viisaruum (kus osaleb 25 liikmesriiki) ja euroraha (milles osaleb 17 liikmesriiki 27st). Ühendkuningriigi kõrvalejäämine uutest meetmetest on pälvinud enam tähelepanu kui muud märgid erikiiruselisest Euroopast. Kuivõrd oluline on see liidu tulevikule tegelikult, ei taha kohe ennustada. Ühendkuningriigil on jätkuvalt huvi osaleda täies ulatuses ELi ühtses turus, et oma kaupu ja teenuseid Euroopas hõlpsamalt müüa. Ja kindlasti näevad mitmed liikmesriigid mitmete ELi poliitikate kujundamisel just Ühendkuningriigis oma parimat liitlast ning ei soovi tema isoleerimist.

Mis puudutab Eestit, siis meie valitsusel on kindlasti õigus väites, et viimatise Ülemkogu otsused Eestile sobivad. Meil on pidevalt olnud vähese võla ja tasakaalus eelarve poliitika, Eesti riigivõlg on kuus protsenti meie SKTst ja ELi väikseim. Seega on Eestil teatud moraalne rahuldus, et teised peavad nüüd ka tegema nii, nagu meie juba ammu tegime. Kui oleks täiesti kindel, et ELi võlakriis on edukalt lahendatud, siis võiks Eesti end tunda sama rõõmsalt nagu advokaat, kelle kolleegide põlu all olnud hinnangud ootamatult riigikogus seaduseks vormistatakse.

Eestil pole ka praktilist probleemi suveräänsuse vähenemisega, sest ülemkogus sätestatud eelarve kontroll puudutab vaid suure eelarve puudujäägiga riike, kelle võlg on üle 60 protsendi vastava riigi majandusest.

Lisaks on Eestil õnnestunud kokku leppida väiksem panus ESMi (0,186 protsenti selle kogumahust) kui EFSFi, mistõttu võlakriisis olevate riikide toetamisel meie poolt võetavate kohustuste lagi alaneb hoolimata ESMi veidi suuremast laenuandmise võimest. Ka täiendav panus IMFi ei pea nõudma maksumaksjalt täiendavaid kulutusi.

Kokkuvõttes on seega nii Eestile kui ka Euroopale oluline, et võlakriisi lõpetamiseks väljapakutud lahendused toimiks.

Euro stabiliseerimise ebaõnnestumisel oleks kahtlemata ohtlikumad tagajärjed kui hiljutuse rahanduskriisi vallandanud kommertspanga Lehman Brothersi pankrotil — ohtu satuksid inimeste töökohad ja sissetulekud nii Eestis kui ka Euroopas ja mujal maailmas.

Maadlus võlakriisiga on jätnud Euroopa Liidu raskesse seisu nagu kooliõpilase, kes on olulises õppeaines saanud kahemehe kuulsuse. Õpetajal on ameti poolest kohustus uskuda, et õpilane end parandab ja katsuda teda võimalust mööda toetada.

Lähinädalatel enam kui triljoni euro eest Itaalia ja Hispaania võlakirjade uuendamist ootavatel rahaturgudel sellist heatahtliku toetamise kohustust pole ja investorite inertne umbusk võib olukorrast väljarabelemise teha keerulisemaks kui vaja. Kuid nii nagu kehva seisu sattunud õpilasel, on ka ELil olukorra parandamine võimalik. Vaja on sihikindlust ja ka veidi aega.

Õpilase paralleeli jätkates teeb ELi olukorra kergemaks see, et mitmes muus aines on ette näidata neljad-viied.

Autor töötab Euroopa Komisjoni Eesti esinduses.