Brit Kerbo: Suukorvistatud tänuvõlglased

 (71)
Brit Kerbo: Suukorvistatud tänuvõlglased
Päevaleht/Pressifoto, Raigo Pajula

Kes poliitikasse oma nina pistab, tajub, et aususele või sirgeselgsele käitumisele järgneb mõttekaaslaste kiitmine julguse eest, nagu oleks see midagi harukordselt erandlikku või üllast. Nagu ausus või ka julgus rääkida asjust nii nagu nad on, vajaks tähistamist.

Ja kui julged olla aus vastu parteilist tahtmist ja suuniseid, öeldakse selle peale solvunult, et „ja meie veel pidasime sind oma sõbraks...“

Kui „Harta 12“ avalikkuse ette jõudis, asuti algatust ründama juba tavapärase kodanikuühiskonna-vastase küsimusega – keda nad esindavad? Mitte sisu polnud oluline, vaid isikud, kelle nimed olid all – appi, äkki tahavad uut erakonda teha?! Demokraatlikus ühiskonnas on võimu vahetumine täiesti normaalne elu osa, muide. Siiralt aga hämmastas mind harta-järgne „Kolmeraudne“ (22.11.12), kus presidendi mõttekoja liige imestas, miks ometi panevad inimesed oma nime pöördumisele anonüümselt. Selle imestuse juurde käis kõnekas miimika ja kehakeel. „Teretulemast reaalsusesse!“ tahtnuksin hüüatada. Mina ei imesta selle anonüümsuse üle enam tükk aega.

Aastal 2011 kogusime MTÜ-ga Kodaniku Hääl allkirju täiesti seaduslikule kodanike eelnõule Tallinna linnas. Küsitlesime tänavail tuhandeid inimesi ja kuulsime nende hirmudest seoses oma nime ja aadressi avaldamisega Tallinna linnale. Söakust saavad endale lubada need, kes ei oota nimetatud linnalt tellimusi mis tahes vallas, ja kes ei ole selle haldusala töötajad.

Vastasel juhul jääb kummitama hirm – äkki see allkiri sel paberil maksab mulle ühel päeval töökoha, lepingu... Hirm, mille juures ei mõelda, et see on seadusest tulenev õigus kaasa rääkida. Et seadus alati ei maksa, oleme näinud näiteks lasteaiakohtade puuduse puhul, mil seadus küll lubab koha, kuid tegelikkus on midagi muud. Meie inimesed ei julge oma õiguseid kasutada ja nende eest seista. Ning „kõrgemal pool“ seda kas ei tajuta või siis tajutakse ning kasutatakse kurjalt ära.

Täna hommikul (13.03.13) kuulsin Kuku raadio uudistest, kuidas Monica Rand ei taha pikemalt oma töökohakaotusest Mupo juhina rääkida, sest ei hammustata ju peremehe kätt, kes toidab. Selline on Eesti reaalsus.

Tuleb ka meelde üks vestlus keskerakondlasest linnavolinikuga, kes viimase kongressi eel nentis, et tema peab ikkagi Edgar Savisaare poolt hääletama, sest tänuvõlg on lihtsalt nii suur. Kas selleks oodati täiskasvanuiga, et saabunud otsustusvabadus siis taas parteilises toiduahelas käest anda? Ja käsu korras üksmeelselt meeleavaldusele massi etendama sõita?

Iga kord, kui Tallinnas räägitakse sotsiaalsete töökohtade või tervete uute ametite loomisest, võtab seest õõnsaks – kasvatatakse üha ja üha seda sõltlaste armeed, kes tänuvõla tõttu vaikselt nohisevad teha asju, mis on neile tegemiseks määratud. Neil ei ole õigust küsida, kas see, mida nad teevad, on avaliku huvi või hoopis suurpartei teenistuses. Ajapikku soov küsimusi küsida väheneb, sest ollakse leppinud oma paratamatusega vait olla ja edasi teenida. Õnneks küll mitte alati, on erandeid, kes kinnitavad reeglit.

Meil on spordialaliidud, kus istuvad poliitikud, kellest nähakse säärast kasu, et kui neid pole, siis rahastust ei pruugi piisavalt saada. Sama lugu on haiglate nõukogudega ja kõikvõimalike muude politiseeritud nõukogudega. Ja kurvastuseks on süsteemi haaratud ka haridustöötajad.

Kas koolidirektorid tohivad väga sõnakad olla ja seista parimate lahenduste eest, mis ei pruugi linnavõimu visiooniga prioriteetidest kokku minna? Lasteaiadirektorite ametijuhendis seisab rida, et „lasteasutus on esindatud kooskõlas Tallinna linna huvidega ning ei kahjusta lasteasutuse ja Tallinna linna mainet“ – ka seda saab tõlgendada vaigistamisena. Direktorina ei tohi sa rääkida varisevatest fassaadidest ja tuleohutusnõuete eiramisest, tubli direktor on lojaalne oma tööandjale, sest siis kukub ehk hiljem mõni tuhat eurot ka hoone kaasajastamiseks.

Kui ametijuhendi eesmärk oleks esindada avalikku huvi, seisaks seal pigem nii: lasteasutuste direktoritel on õigus viidata oma haldusala kitsaskohtadele lähtudes eelkõige laste ja personali turvalisusest ja heaolust.

Ma ei ole kindel, et need tuhanded hirmutatud ja suukorvistatud sõltuvusahelate lülid tunnevad end omas riigis kui maasikavälul. Meil ei oleks nii palju virisejaid ja vaenajaid, kui meil poleks ilmselge väärtuste kriis. Seega võiks projekti „Teeme Eesti korda“ üks eesmärk olla ka see, et avalik huvi on esindatud parimal moel ning vaigistatud kaasanoogutajatel pole enam kohta otsustusmehhanismides. Ausus olgu põhiväärtus, terve mõistus kohustuslik ja oma peaga mõtlemine moes.