Blogi andis pulmakleidi, viis ära peigmehe
Küsimus, mida on mulle korduvalt esitatud, on miks. Miks oled vabatahtlikult valinud tee endast anonüümsele ja sageli õelale lugejaskonnale nii avalikult kirjutada? Ma ei ole osanud sellele vastata ning olen seletanud midagi blogimise suurtest plussidest, inimeste headusest ja sõnavabadusest.
Nüüd, kui ma olen peaaegu pool aastat blogimisest eemale hoidnud ning kogu seda maailma enda jaoks ümber mõtestanud, ei tea ma senini täpselt, miks.
Oma rolli mängib selles kindlasti edevus, tahe olla tunnustatud ja tähele pandud. Kindlasti on blogimisel ka teraapiline toime — see aitab end analüüsida ja mõtete kirja panemine tõmbab sageli peas sirgeks mõned niidid, mis enne olid sõlmes. Aga peamiselt on tahe blogida keeruline värk, nagu ütles ühes artiklis tuntud blogija ja kirjanik Emily Gould: tahe blogida on midagi inspiratsiooni ja vajaduse vahepealset.
Olen sageli avastanud end juba trükivalmis lausetes mõtlemast, keerutades peas sõnu, mida võiks mu järgmisesse blogiposti kirjutada. Ning inspiratsiooni selleks võib anda ükskõik mis: vigaselt kirjutatud silt poe uksel, kummaliselt käituv tuvi või viimane tüli boyfriend’iga. Teemadering on lõputu ning erinevalt ajakirjandusest ei ole sul toimetajat, osakonnajuhatajat ega Tiit Hennoste “Uudise käsiraamatut”, mida peaks järgima: oled ainult sina ise ja see, mida sa vajalikuks-oluliseks pead. Ning nagu enamik blogijaid, pidasin ma ennast oluliseks.
Mu boyfriend sai minu kaudu mõneti blogikangelaseks: selleks printsiks valgel hobusel, kes lõpuks tuli ja õnnetu (kuid samas kirjutamises natuke andeka) Daki ära võttis ja õnnelikuks tegi. Väga lühikese ajaga järgnes ka abieluettepanek ning paistis, et mu armastuseotsingud on lõpule jõudmas.
(Blogimine sai muidugi aina hoogu juurde, sest pulmapaanika on ju samuti üks lõppematu inspiratsiooni- ja blogimise allikas.)
Tõsi, me ei olnud väga jõukad ning unistused spetsiaalselt mulle tehtud valgest kleidist, mida 2007. aasta jaanuaris väga oluliseks pidasin, hakkasid kaduma, kuni ühel talveõhtul helises telefon.
“Tead, Daki, me pidasime nüüd natuke omavahel nõu ja otsustasime — sinu nõusolekul muidugi — alustada kampaaniat, et aidata sul kokku koguda pulmakleidi raha,” ütles Marta — ka üks inimene, keda õppisin tundma ja armastama internetipäeviku kaudu. See ettepanek ja mõte oli nii ootamatu, et lõi mind jalust. Kas tõesti on inimesed minu pärast selleks valmis? Minu, kes ma pole seda isegi kuidagi ära teeninud? Või piisaski selliseks inimeste headuseks vaid sellest, et ma olin truult kolm aastat peaaegu iga päev oma blogi täiendanud, oma salajasimaidki mõtteid ja tundeid sõnadeks vorminud ja teistele lugemiseks andnud? Selleks ajaks oli mu blogi lugejaskond kasvanud ootamatult paari-kolme tuhande külastajani päevas. Juba ammu ei suutnud ma seda lugejatemassi visualiseerida. Kes kõik need inimesed olid? Kes iganes nad ka ei olnud, paistis, et nad tahavad mind aidata ka siis, kui ma polnud otseselt ise abi palunud.
Kui olin oma nõusoleku andnud, järgnes kõik peadpööritava kiirusega: ilmusid artiklid ajalehtedes, kleidiks kogutav summa kasvas ootamatult üle kümne tuhande krooni, pulmade tähtaeg lähenes, samal ajal hakkasime Epp Petronega (samuti inimene, kellega tutvusin blogimaailma kaudu) kokku panema oma esimesi raamatuid… Ühel hetkel leidsin, et minu päevad koosnevad töötamisest, pulmade planeerimisest ja raamatu kirjutamisest, ning kui õhtul mu tulevane abikaasa ettevaatlikult küsi s, et kas ma teda ka veel mäletan, suutsin talle vaid kähvata, et tal pole õrna aimugi, millise pinge all ma hetkel elan, ja et üleüldse võiks ta mind rahule jätta.
