Birma demokraatia eest võitleva Burma Campaign UK juht Mark Farmaner hoiatab, et demokraatiat need valimised kaasa ei toonud.

Birma opositsioon saavutas kindralite üle veenva valimisvõidu, kogudes võib-olla üle kahe kolmandiku hääli. Ent eilses lehes kirjutasime, et see ei aita neid ikka võimule ja 60 aastat valitsenud hunta jääb püsima. Mis üldse muutub?

Sisuliselt saab valitsus tegutseda üksnes haridus- ja sotsiaalvallas, millest sõjavägi ei hooli. Kõik jõuministrite ametipostid, politsei ja julgeolekuteenistus kuuluvad endiselt sõjaväele. Endiselt on vanglates üle saja poliitvangi. Veel valimispäeval arreteeris sõjavägi inimesi nende Facebooki postituste pärast.

Kui mõttekas oli opositsioonil sellises olukorras üldse valimistel osaleda?

Opositsioon usub ilmselt, et tegemist on sammuga muudatuste poole, aga see võib olla ka viimane samm. Sõjavägi loodab ilmselt teha kosmeetilisi muudatusi üksnes selleks, et rahvusvaheline üldsus kehtestaks nendega normaalsed suhted.

Miks peaks sõjavägi pingutama?

Mahajäämus on muutunud kriitiliseks. Inimesed ei kujuta ette, kui nõrk on Birma sõjavägi! Hiljuti teatas üks etniline rühmitus kareenide alal, et lõpetab vaherahu. Neid oli ainult 400 meest, kuid nende vastu koondati vägesid kogu riigist, aga oldi täiesti võimetud neid purustama.

Mida tähendab praegune demokraatiakurss võimudega sõjajalal olevate rahvaste jaoks?

See on hästi kurb. Esimest korda pärast iseseisvumist on Birmas valitsus, kes on valmis eri rahvastega päriselt näiteks autonoomia üle läbi rääkima, aga nad ei suuda oma lubadusi täita. Sõjavägi võib oma rünnakuid iga hetk jätkata ja süüdi jääb nüüd valitsus. Vaherahust hoolimata paneb sõjavägi praegugi riigi põhjaosas toime kohutavaid inimõigusrikkumisi. Muslimitest rohingade vastu rakendatakse puhtakujulist etnilist puhastust.

Ent ka demokraatide suhtumine rohingadesse ei erine sellest põrmugi. Opositsioonijuht Aung San Suu Kyi ei võta nende nimetust suu sissegi.

Sõjavägi on kütnud rohingade-vastast budistlikku natsionalismi, et selle kaudu oma toetust suurendada. Rohingasid vihatakse tõesti kogu riigis. Aung San Suu Kyi suhtumine valmistab äärmiselt suurt pettumust ja on läinud talle juba maksma hulga rahvusvahelist toetust.

Kas peaksime opositsiooni poolikut võitu üldse tervitama?

Kindlasti ei tohi teha nägu, nagu oleks kõik normaalne. Kõige tähtsam oleks jätkata survet, kuni saab ÜRO egiidi all alustada inimõigusrikkumiste uurimist. See on üks asi, millega uus valitsus üksinda toime ei tule.