Bioloogiline pomm tiksub tasakesi

 (3)
Seagripp
Delfi lugeja foto

Eestis ei taheta millegipärast tunnistada, et bioloogilise ohu üks tegur on sõjapõgenikud, asüüliotsijad, ütleb terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar Õpetajate Lehele.

Väljendit bioloogiline pomm on Kuulo Kutsar kasutanud selles mõttes, et kui kusagilt tuuakse sisse haigustekitaja, võibki haiguspuhang lahvatada, sest vaktsineerimata lapsed on nakkushaigusele vastuvõtlikud.

2009. aasta andmete järgi oli summaarselt kümne nakkushaiguse vastu (difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvatus, leetrid, mumps, tuberkuloos, B-hepatiit jm) vaktsineerimata veidi üle 7000 lapse. Need on vaktsiinvälditavad nakkushaigused, mille vastu Eesti immuniseerimiskava kohaselt lapsi korrapäraselt vaktsineeritakse. Kõik arenenud ja ka mittearenenud riigid on koostanud eeskätt lastele suunatud immuniseerimiskavad. Kui lastel on tekkinud immuunsus, piisab vanemaks saades ühekordsetest vaktsineerimistest, et seda säilitada.

Eriti ohtlik on, kui suur hulk lapsi jääb just kergesti levivate nakkushaiguste, näiteks leetrite vastu vaktsineerimata. Pärast nelja-viieaastast vaheaega ongi leetrid taas Eestisse jõudnud. Eelmine leetrite juhtum oli meil 2007. aastal, aga aasta enne seda oli tõsine puhang — 27 juhtu. Leetrid toodi siia siis Ukrainast ja haigus levis lähikontaktsete seas. Leetrid on väga nakkav haigus. Piisab, kui viibida värskelt haigestunuga 15 minutit samas ruumis. Sel aastal on Eestisse juba toodud kolm või neli leetrite juhtu. Nakkus on suure tõenäosusega saadud Tenerifel, Veneetsias ja võib-olla ka Pariisis. Lõplik kinnitus veel puudub, juhtumid on nii värsked.

Vaktsineerimine on vabatahtlik

Nõukogude ajal oli vaktsineerimine kohustuslik, nüüd pole see sunduslik kusagil arenenud riikides. Sundusliku ja vabatahtliku vahele jääva halli tsooni täitmine soovitusliku sisuga oleneb suuresti perearstidest.

Haiguste nn maaletoomise riskitegur on turistid ja pagulased. Riskianalüüsiga Eestis kuigivõrd tegelda ei taheta, kuigi peaks. Seadus on selle koha pealt väga nõrk. Reisifirmad ei hoiata ohtude eest.
Sisserännanute kodumaalt pärit probleemidega on esialgu kõige rohkem kokku puutunud Itaalia ja Prantsusmaa. Eurooplane on kaugete maade väga ohtlike haiguste ees täiesti kaitsetu, meie immuunsüsteemil puudub vajalik kogemus.

Varjupaigataotlejad jõuavad lausa imeviisil rikastesse Põhjamaadesse, Eesti on nende jaoks lihtsalt vahepuhver. Kuigi ka meile kui transiitriiki kohale jõudes soovivat paljud siia jääda. Ametnikud väidavad, et pole probleemi, pagulastelainet lähiajal Eestisse oodata ei ole. „Mille alusel nad seda väidavad?” küsib Kuulo Kutsar.

Importhaigused on kohal

Kui linnugripp saabub ise lausa linnutiivul, siis importleetrid, importmalaaria, Lääne-Niiluse viiruspalavik jmt kasutavad tänapäevaseid tehnikavahendeid. Võib öelda, et Eesti ekspordi-impordi balanss on selgelt paigast ära ka haiguste aspektist. Selle kohta, kui palju meie enda inimesed, mitte niivõrd välismaalased, mujal nakatudes haigusi sisse toovad, on olemas päris korralik statistika. Enamiku nakkushaiguste lõimetus- ehk inkubatsiooniperiood on nii pikk, et inimene nakatub näiteks puhkusereisi ajal, aga haigestub siin.
On eluohtlikke importhaigusi, mille vastu on põhjamaalase immuunsüsteem võimetu. Eksootiline haigus on selline, mida Eestis ei esine, see on meile täiesti võõras. Malaaria on ainuke eksootiline nakkushaigus, mille mõne juhuga meil igal aastal tegemist on. Malaariat oli möödunud aastal üks juht ja see toodi Lõuna-Ameerikast.

Riskitegur — turism

Euroopas on nüüd kanda kinnitanud ka Lääne-Niiluse viiruspalavik, mille vastu vaktsiini ei ole. Esmalt toodi see sisse Itaalia ühte maakonda, kust hakkas levima, sest kohapeal olid samad sääsed, kes levitasid haigust põhimaades. On teoreetiline võimalus, et ka Lääne-Niiluse viiruspalavikku võivad edasi kanda mõned meie kohalikud sääsed.

Turistide kohta käib nakkushaiguste seaduse paragrahv, mis ütleb, et turismiteenuse osutaja peab informeerima reisile sõitjat eesootavatest ohtudest. Aga kui palju käib inimesi ärireisidel ja lihtsalt niisama, väljaspool igasugust turismi, küsib Kuulo Kutsar retooriliselt.

Ka turismifirmad ei anna üldjuhul mingit infot otse, parimal juhul soovitavad lugeda terviseameti internetileheküljelt. Kas ja kuidas konkreetselt hoiatatakse näiteks sääseohu eest Lääne-Niiluse viiruspalaviku levikumaadesse, kas või Egiptusesse sõitjat?

Need on juba väga kauged ajad, mil kehtis kohustuslik vaktsineerimine teatud riikidesse sõidul. Praegu on kaks erandit: rahvusvaheliste sanitaarmeditsiini eeskirjade järgi peab sõitmisel riikidesse, kus esineb kollapalavikku (mitte kollatõbi, vaid kollapalavik — sääskede levitatav ohtlik nakkushaigus), ennast selle vastu vaktsineerima. Näiteks Boliivia ei lase sisse kedagi, kel pole vaktsineerimispassis märkust kollapalaviku vastu vaktsineerimise kohta. Saudi Araabia nõuab kõigilt Mekasse suunduvatelt palverändajatelt, et nad oleksid vaktsineeritud meningokokilise meningiidi ehk ajukelmepõletiku vastu.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest