Kurb küll, aga poliitikas on alati teatud hulk tegelasi, kelle jaoks kogu poliitika mõte on ennast ülespoole mängida - ning kes ainult ootavad, et vastased mingi totra näpukaga neile trumbi kätte laovad. Bill C. peenis ei petnud vabariiklaste lootusi USA-s ning Mart L. päästikunäpp ei petnud keskerakondlaste lootusi Eestis.

Eks see jama saab ajapikku ümber, aga enne seda taob Edgar rauda nii kaua, kui see vähegi leige on, peites seda õilsate loosungite taha. Täpselt samamoodi kasutasid kolmikliitlased omakorda ära Savisaare paarinädalase isevõetud puhkuse parlamenditööst.

Murphyt modifitseerides — poliitika on mäng, ning kui selle käigus avaneb kasutamata võimalusi vastase kompromiteerimiseks, siis need ka ära kasutatakse. Kasesalus on osaliselt õigus, kui ta kirjutab, et varasematel aastakümnetel skandaalid avalikkuse ette ei jõudnud. Ta aga eksib, kui väidab, et neid ei avalikustatud tänu kõlapinna puudumisele või sellele, et oli targemat teha. Poliitilise mängu meistrid lihsalt hoidsid neid tagataskus valmis ning pressisid kompromiteerivaid materjale kasutades nii parteikaaslastelt kui ka vastastelt endale soodsaid lahendusi välja. Avalikkuse ette paiskamine oleks olnud vanameistrite mõttelaadi kohaselt püssirohu raiskamine.