BFMi meediakriitika. Loore Emilie Raav: Juhtmete ja valguse status quo Eesti telemeedias?
Ühte peetakse ühiskonda panustavaks, võimalikke ühiskondlikke muutusi esile kutsuvaks või nendele kaasa aitavaks. Teine aga seisab paigal, lihtsalt “lahutab meelt” ja eksisteerib. Lisaks vahendab reklaami ning toodab raha, kuid samuti üha suuremat passiivsust ja mõttelaiskust. Kas peabki see igavesti nõnda jääma?
Dan Rather on lausunud: “Niivõrd suurejoonelisel ressursil nagu televisioon on lubatud lihtsalt odavneda ning selle üle peaks tõsimeeli häbi tundma.”
Kui muidu peetakse Eesti valge ning kollase meedia piire ähmasteks, siis televisiooni puhul võib üsna selgesõnaliselt öelda, et avalike huvidega tegeleb siinmail ainult rahvusringhäälingu ETV. Ülejäänud kanalite auditooriume püütakse üha lõbusamate uudistemagasinidega, nii kodu- kui ka välismaiste seriaalidega, telemängudega. Asjad on lihtsad ja selged, ei ole tarvis millegi üle liialt mõelda ning pealekauba on “Reporter” oma action’i ja põnevusega ju palju huvitavam! Tundub, et teatud osa auditooriumist jääb nõnda võimalike positiivsete ühiskondlike muutuste ressursina lihtsalt jõude seisma.
Vahest näib, et eestlased on pereväärtuste poolest pigem külmad ning mitte väga kokkuhoidvad. Ei istu me koos suurte suguvõsadega, austades iga vanema perekonnaliikme öeldut. Ei pruugi omaenda emagi arvamusest hoolida rohkem kui suvalise tuttava omast. Sellisel juhul saavad indiviidi arvamused mõjutatud rohkem väljastpoolt kodu. Juba lasteaiad — ja veel rohkem koolid — on pisikesed ühiskonnad, kus ühtesid või teisi tõekspidamisi omandatakse ning süvendatakse. See, et klassi “parimatel” on iPod, mängib siis rohkem rolli kui vanemate põhjalikud selgitused ühe järjekordse moejubina mittevajalikkusest.
Teatud normaalsuse norme süvendatakse meile lapseast saati ning teadmisest, mis on hea ja normaalne, ei jäeta potentsiaalset klienti ilma ka hiljem. Muidugi ei säti norme paika vaid mõni pilvelõhkuja otsas näppu viibutav korporatsioonijumalakene, kuid nende toel ja inimeste endi sotsiaalsetes keskkondades ühiskondlikud standardid siiski sätestatakse. Selle garanteerib mitmesugune ja tihe metakommunikatsioon. Ei ole kommunikatsiooni ilma metakommunikatsioonita ning igasugune meedia ongi just üks pidev selliste tekstide edastamine.
Kohati nähakse kommertsmeediat kui seisakut soodustavat elementi. Hulk reklaami, staarid, lihtsad telesaated — ei midagi liiga tõsist, sügavat, sotsiaalset ega poliitilist. Kuid siiski panustavad ka nurgast kergelt kolletuvad, kollased või lausa kommertsmeediakanalid meie ühiskonda.
Miski ei saa olla tekkinud mitte millestki. Nõnda on iga status quo ka tagajärg, kellegi poolt tekitatud, teadlikult planeeritud. Nii on ka Eestis arendatud (telemaastiku ja kanalite endi poolt) ja lastud areneda teatud tüüpi vaatajatel, kelle status quo on praeguseks “meelelahutuslikkus”. Termini “status quo” kasutamine on aga vast rohkem vabanduseks veendumusele, et vaataja just seda tahabki.
Tahab meelelahutust! Ja mitte kvaliteetset, vaid just sellist parajat, totaalselt sisutühja saasta. Milleks muuks saab nimetada näiteks Kristjan Jõekalda viimaste aastate menukeid. Kas või praegune “Sõnaseletusmäng”, kus “võistlejad peavad sõnu seletama eriti lõbusal ja ootamatul viisil”, “näiteks lauldes, aeroobikatreenerit järgides või hoopis naerugaasi neelates. Kuidas kirjeldada näiteks sõna „armastusromaan,“ kui sind samal ajal maadlusmatil selili pannakse? Või sõna „suusad,“ kui sa pead samal ajal tangot tantsima?” (www.kanal2.ee)
Tule taevas appi — miks? Sest on lõbus? Mida muud jaksakski inimene peale väsitavat tööpäeva vaadata? Mida mõttetum meelelahutus, seda parem. Reitingu kindlustamise mõttes on vaja vaataja ju uuesti ja uuesti teleri ette saada — lihtsakoelisus ja lihtsameelsus ajab asja korda.
Tegelikult on televaataja aga harjutatud telet tahtma ja vaatama. Kui inimene ei näeks päevast päeva turumajanduse tulemusena tekkivat, sisu poolest võimalikult madalakvaliteedilist jura — kas ta oskaks seda soovida? Varem suutis rahuldust pakkuda viibimine pere seltsis ja siiras vestlus üksteisega, nüüd võib aga leida peresid, kus laps on kõigest segav faktor telekavaatamisel — juhul kui too laps ei ole veel nõnda vana, et vanematega koos „telemõnusid“ nautida. Aga küllap temagi õpib, ei ole vaja üldse muretsedagi — telekas õpetab.
Igaühte mõjutab see, millised on need kodanikud, kes kujundavad meie ühiskonda, poliitikat. Valimistel, kord nelja aasta jooksul, delegeeritakse televisiooni ja muude meediamullide vahendusel kokku klopsitud südametunnistus edasi, rääkima meie kõikide eest, tegema meie välispoliitikat jne. Me elame ühiskonnas, kus paljudele meeldib n-ö vestelda poliitikutest ja poliitikast, kuid hetkel, mil oleks võimalik probleemi süveneda, kaasa mõelda, kuulda ehk vastuseid tekkinud küsimustele, tunduvad saated arutlevate poliitikutega liialt igavad.
Pealegi nägid need 2/3 vaatajatest, kes ei ole ETV austajad, valimiste eel peamiselt ainult poliitreklaami, skandaale ja propagandat. Sealt saime teada seda, mida kõik juba niikuinii teadsid — et kindel võid olla just meie peale, või et just nemad on meie kindel võit. Kuidas siis teisiti saakski. Sedalaadi pesupulbrimüümist on soovitud informatsiooni sildi all ETV-ssegi tuua.
Tundub hirmutav elada (esindus)demokraatias koos hulga inimestega, kes võib-olla kunagi ühtegi poliitilist arutelu ja debatti ei näe ega kuule ning kes tahavadki vaadata kõigest kerget meelelahutust, sest muusse ei ole soovi ega jaksu süveneda. Aga valimiste eel tuginevad nad otseselt reklaamile, PR-spetsialistide loodud kuvandile ja kolmandate isikute tõlgendustele.
Praegu panustab osa Eesti telekanaleist rahva ignorantsusesse, inimeste soovi lasta kellelgi teisel otsuseid teha, soovi, et elu olekski lill — lihtne ja pealiskaudne — ning et rikkaks saab ratsa. Kuid miks ei võiks olla kohustus sotsiaalsetel ning poliitilistel teemadel arutleda ka ülejäänud telekanalitel peale rahvusinghäälingu?
Oma 1958. aasta kõnes meenutas Edward R. Murrow inimestele teleajakirjanduse meediumi võimsust. Oma kõne lõpetas ta legendaarsete sõnadega sellest, kuidas meedia on kui instrument, millel on võime õpetada ja valgustada ning lausa inspireerida. Kuid seda kõike ainult juhul, kui inimesed ise meediat just sellistel eesmärkidel tarbida soovivad. Vastasel juhul on tegu lihtsalt kastis olevate juhtmete ja valgusega. Ta meenutas, et käimas on suur ja otsustav lahing ignorantsuse, ükskõiksuse ning sallimatusega. Ning et võistluses eelnimetatuga võib just televisioon olla väga oluline ning kasulik relv.
Need sõnad on ka nüüd suure tähtsusega. Murrow pidas televisiooni oluliseks nii valgustatuse kui ka demokraatia levikus. Ta mõistis, et selle nii-öelda harukordse meediumi potentsiaali täieliku kasutamise eest peaksid hea seisma ning vastutust tundma ka inimesed, kes tegelevad televisiooni tootmisega ning et nende ülesanne on kindlustada, et nende eesmärkide täitmiseks võimaldataks aega ja vahendid.
“Kas Jüri Nael oli tantsusaates napsune?” küsis Õhtuleht ühes saatejärgses nupukeses — neile omaselt küsimärgiga, sest midagi väita ju võimalik ei olnud. Kuid olukord on win-win: leht saab klikke, saatest räägitakse, reiting võib tõusta. PR vohab absoluutselt kõikjal, vähe on juhuslikku, sest reitingud ei teki ju siiski iseenesest.
Kuni me ei arva, et just täpselt sellist Eestit ja maailma me tahamegi, on ohtlik ainult meelt lahutada.
Loore Emilie Raav on Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) magistrant.
Delfi arvamuses ilmuvas Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli meediakriitika rubriigis kirjutavad Eesti ja kogu maailma kaasaegsetest meedianähtustest BFMi õppejõud, üliõpilased ja sõbrad.
