BFMi meediakriitika. Heli Tetlov: Lolli purk

 (34)
BFMi meediakriitika. Heli Tetlov: Lolli purk
Anu VälbaFoto: Andres Putting

Vaatasin ükspäev saadet „Ringvaade“. Stuudiokülaline oli Tõnis Mägi. Teda intervjueeris Anu Välba. Tõnis rääkis suusatamisest, poliitikast ja oma uuest plaadist. Kohe intervjuu algusest peale tundus ta kuidagi närviline, erutatud.

Õige pea sai selgeks, milles viga. Ajanappus! Tõnis tunnistas otse-eetris korduvalt, et tunnetab aja survet: „Raske on selle lühikese aja jooksul hakata seda temaatikat lahkama“; „Kuidas oleks parem öelda, et see oleks lihtne ja kiire ja ma ei hakkaks kokutama siin“; „Ma ei kuula su küsimust isegi lõpuni, sest ma mõtlen kogu aeg, kui palju aega on…“

Ta oli selgelt ärritunud. Ta pidi valima sõnu, et rääkida oma lugu ära (või õigemini see rääkimata jätta) nii, et see mõneminutilisse ajaraami ära mahtuks… Kas me sellist ETV-d tahtsimegi?

Eero Laidre on kirjutanud, et „ETV kui rahvusringhäälingu esindaja peaks olema kõrgkultuuri oaas, kust trendisõltumatu ja iseseisva mõtlemisvõimega televaataja saaks aatelist ja kõlbelist kosutust.” (02.10.2009 delfi.ee)

Millist „aatelist ja kõlbelist kosutust“ ma sellest saatelõigust siis sain? Sain vaid lihtsustatud (kommerts)teate, et Tõnisel ilmub uus plaat. Millest see plaat, miks see plaat, kellele see plaat; mida ta mõtles, tundis, tahtis selle plaadiga, rääkimata muusikalisest näitest, jäigi saamata. Ei mingit kosutust.

ETV meelelahutuslikus­tu­mise kallal on kirjutavas meedias siin ja seal agaralt sõna võetud. ETV-d kutsutakse korrale, juhtides tähelepanu ETV kergemeelsusele ja kalduvusele tuua ekraanile meelelahutustooteid, mis peaksid justkui konkureerima kommertskanalite saadete vaadatavusega. „Rahvusringhääling ei täida oma avalik-õiguslikku funktsiooni just kõige paremini, kui mitmekesise ning vaatajat hariva programmi asemel tuuakse eetrisse üha enam lobisevaid päid ning tühja-tähja.” (25.09.2009 delfi.ee)

Tõnis Mägi näitel ei ole mõistagi tegemist ühe „lobiseva peaga“. Oh ei! Ja kaugeltki ei räägiks ta tühjast-tähjast, kui talle vaid antaks aega rääkida sellest, millest ta tegelikult rääkida võiks. Paraku „Ringvaates“ selleks ruumi pole. Aega on vähe ja nii jõuabki vaid tühjast-tähjast rääkida. Põhjalikumat teemakäsitlust saate formaat ei võimalda.

Miks see nii on? Ringhäälingu ressursid on teadagi piiratud. Iga valdkonna jaoks eraldi saate tegemine näib võimatu. ETV paistab olevat leidnud endale sobiva alternatiivi magasinide näol. Terve ETV programm on magasini­keskseks muudetud. Hommikul on magasin, õhtul on magasin, lisaks on veel keskkonnamagasin, maamagasin, muusikamagasin ja kultuurimagasin.

Kultuurisaade „OP!” on näiteks pealtnäha üks tore kultuurisaade. Ka uus saatejuht on oma ülesannete kõrgusel. Ometi on seegi saade nagu hapukurk vahukoorega. Liialt lai teemaring ning pealiskaudne käsitlus. Vaevalt jõuad hakata teemasse süüvima, kui juba keeratakse järgmine lehekülg. Pilte näed, aga teksti lugemiseks jääb aega napiks. Vormi on, aga sisusse ei süüvita.

Näib, et rahvusringhäälingu missioon on ühtlasi ka tema enda õnnetus. ETV ülesanne on rahuldada kõikide ühiskonnagruppide huvisid. Magasinidega püütakse Eesti tegelikkust võimalikut laialt peegeldada, see aga ei võimalda teemadesse süüvimist. Seetõttu on need magasinsaated pinnapealsed ega paku intellektuaalset rahuldust.

Ma ei leia, et ETV peaks olema vaid ja ainult elitaarne, konservatiivne, püsiväärtusi loov nišikanal. Televisiooni tegemine on kallis ja ilmselt ei jõutaks Eestis süvasaadetega nišitelevisiooni üleval pidada. Aga kindlasti oleks kanal „aateliselt ja kõlbeliselt kosutavam“, mitmekesisem ja kaalukam, kui „lobisevate peade ja tühja-tähja“ asemel oleksid, vähemasti osaliselt, konkreetsed ja läbimõeldud teemasaated, mis keskenduksid teatud valdkondadele, kus ka Tõnise sugused kultuurisangarid saaksid ennast rahulikut väljendada.

Saade „Vabariigi kodanikud” on hea kompromissformaat, kuna ta tegeleb ­ühiskondlike teemadega laiemalt ja saab endale lubada väga erinevaid valdkondi puudutavaid debatte. Ka ETV 2 tulek on üldpilti mõningal määral tervendanud — mitu saadet on sinna üle kolitud, samuti jagatakse spordiülekandeid kahe kanali vahel. Ka püüab sealne uus saade „Jüri Üdi klubi“ „OP!“-i magasinivaegusi leevendada, mis on mõistagi tervitatav.

Loe veel

Tänapäeval, kui televisioonile on siginenud palju uusi ja ahvatlevaid konkurente (ma ei pea silmas teisi telekanaleid, vaid internetti ja selle piiramatuid võimalusi), tuleb paratamatult leida ja teha kompromisse ning uusi võimalusi televisiooni huvides tööle rakendada, et mitte rooste minna. Selles osas on ETV n-ö rajal, sest veebi arendatakse usinasti. Omasaateid saab koduleheküljel otse vaadata ja ka mitmel sisse ostetud sarjal on veebiõigused. Rahvusringhääling on suhtleb üldsusega ka sotsiaalkeskkondades Facebook ja Twitter. Seal ei ole nende jälgijaskond küll suur, aga see pakub vaatajatele ja tegijatele kindlasti hea võimaluse interaktiivseks suhtlemiseks.

Kuigi ETV püüab enda meelest pakkuda saateid kõikidele vaatajagruppidele, ei lähe see siiski valutult ja kaotusteta. Mitmed vaatajagrupid on televiisori vaatamisest irdunud ja siirdunud „muudele jahimaadele“. Eelkõige noored. ETV ei suuda noori teleri ette meelitada — seda kurdab ajalehes isegi ERRi juhatuse liige Hanno Tomberg. Pole ka imestada. See on rahvusringhäälingu enda tegemata töö.

Uued telepõlvkonnad on jäänud kasvatamata, nende sotsialiseerumine toetamata, neile vaimne keskkond loomata. Kunagi oli rahvusringhäälingus laste- ja  noortesaadete toimetus, nüüd enam mitte. Järjepidevus on kadunud ja seda on keeruline uuesti üles ehitada. Kuid kindlasti mitte võimatu.

Tänane noor istub internetis. Seega peaks noortele lähenema interneti teel. Noori võiks aktiivsemalt veebi sisuloomes ära kasutada ning sealtkaudu luua neile võimalusi teles kaasa lüüa. Näiteks võiks korraldada viktoriine või filmi- jms konkursse, mille võitjad pääseksid näiteks ETV ekraanile.

„Rakett 69“ on värskeim katsetus selle vaatajagrupiga suhelda. Noori proovitakse kaasa haarata nii internetis kui vastavas telesaates. Kõige olulisem on aga järjepidevuse loomine. Loodetavasti on ka „Rakett 69: elu pärast“ peale juba mõeldud.

Lõpetuseks midagi lohutavat. Paar aastat tagasi Rootsi meediat monitoorides sattus mu vaatevälja lugu kroonprintsess Victoria 30. sünnipäevast. Noor kroonitud pea sai peaministrilt kingituseks lameekraaniga teleri. Teleri ja mitte tiitli või lossi vms, imestati meedias. „See on ju keskklassi kingitus!“, pandi ajakirjanduses pahaks.

Näib, et Rootsis on teleril silt tugevasti küljes. Telerit kutsutakse seal ka ju „dumburk“ ehk eesti keeles „lolli purk“. Televiisori vaatamine on justkui laiskade, millegi vastu huvi tundmatute ja rumalate tõelisusest põgenemise vorm.

Õnneks meil asjalood nii drastilised pole. Printsesse ju ka pole. Meil on hoopis ETV 2, „Jüri Üdi klubi“ ja „Rakett 69“! Usun, et niikaua kui (E)TV ise endast hoolib, hoolitakse ka temast.

Heli Tetlov on Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) magistrant.

Delfi arvamuses ilmuvas Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli meediakriitika rubriigis kirjutavad Eesti ja kogu maailma kaasaegsetest meedianähtustest BFMi õppejõud, üliõpilased ja sõbrad.