BFM-i meediakriitika. Indrek Ibrus: Mäng on poliitilise inimese töö?
mis viitab sellele, et mängulisele osale poliitikast tuleks justkui viltu vaadata. Et poliitika peaks olema tõsisem.
Tänavused valimiskampaaniad ongi paljude kommentaatoride hinnangul olnud varasematest tõsisemad. Vähem oli suuri välikampaaniaid, räägiti asjadest ja tõmmeldi vähem. Ka valmisvõitluse meediakajastusi on üldjoontes kiidetud.
Kirjutav meedia pani eksperdid programme analüüsima ja lahkas neid seejärel üksipulgi. Ainsaks silmatorganud libastumiseks oli ehk Eesti Ekspressi intervjuusari peaministrikandidaatidega, kus kolme põhikandidaatidest — Sven Mikserit, Mart Laari, Edgar Savisaart — intervjuuris lehe teravmeelne ajakirjanikepaar Krister Kivi ja Tarmo Vahter. Kirjapandud tekstid olid antud autoreile omaselt lahedad iroonilised karikatuurid. Istuvat peaministrit Andrus Ansipit saadeti usutlema aga hoopis malbemat lähenemist esindanud Sulev Vedler ning lugugi sai lõpuks üsna pravdalik ilupildike. Tööõnnetus, tahaks loota.
Kokkuvõttes oli valimiskampaania tänavu ehk tõesti vähem mänguline ja enam tõsiselt sisuline. Kuid kas siiski lõpuni? Ma väidan nimelt, et ekraanimeedia jõudis tänavu mõningate arenguteni, mis kohaliku poliitika mängulist külge pigem süvendasid.
Et erameedia, Eestis eriti Kanal 2, üsna postmodernistlikul viisil mitmesuguseid vähem ja enam tõsiseid žanreid miksima kipub, pole ühest küljest uudis. Uudistemagasin “Reporter” on tühist ja tõsist kokkusegades ju aastaid tõupuhast infotainment’i tootnud. Sestap oli ka tõsiselusarja, muusikasaate ja poliitilise diskussiooni elemente siduv “Poliitbänd” antud taustal loomulik areng. Et Eesti avaliku sfääri fookusest jäi see saade siiski kaugele ja marginaalseks, ei peakski sel liiga pikalt peatuma. Tunnistagem lihtsalt trendi, et on “kohti” me meediamaastikul, kus sellist poliitikast meelelahutuse vormimist üsna avalikult ja valehäbita harrastatakse.
Kuid lisaks on ka kohti, kus tehakse osaliselt sama, kuid seda hoopis vähem teadvustatult. Kohti, kus me seda oodata ei oskaks ega tahaks. Pean siin silmas ETV-d.
Üsna ilmseks küsimärgiks siinkohal on, mis kärbes sealseid toimetajaid hammustas, et too erakondade mälumäng läbi viia võeti. Mida enamat saime me seal teada osalenud erakondade vaadetest Eesti elule, nende tegevusprogrammide kohta või ka nende võimekuse kohta oma positsioonide eest seista? Ratsionaalseid argumente ei kõlanud, küll aga leidis aset mäng. Kuigi ehk veidi kvaliteetsem, ei erinenud see põhimõtteliselt kuigivõrd Kanal 2 “Poliitbändist” — mõlemad kanalid said hoogsa meelelahutustoote ning erakonnad käepärase ja tasuta võimaluse valitud poliitnägusid massiauditooriumile turundada.
ETV puhul üllatas mind, oli sellise sammu avalik artikuleerimatus. Vähemalt siinkirjutajani ei jõudnud sõnum, miks seda siiski tehti. Võib muidugi ette kujutada argumente vajadusest teha midagi tavalisest erinevat, lisada tõsisele poliitprotsessile veidi hoogsamat värvi. Kuid, head sõbrad ETVs, lõpuks polnud see siiski muud, kui kõigi Eesti kodanike elujärge mõjutava protsessi muutmine arusaamatu lõppfunktsiooniga kerglaseks meelelahutuseks.
Lisaks ei piirdunud mängulisus ETV valimisstuudiotes vaid aset leidnud mälumänguga. Kultuuri- ja meediauurijad tegelevad tänapäeval palju sellega, et märgata, kuidas erinevad žanrikonventsioonid erinevate meediumite ja žanrite vahel rändavad ja tagavad nõnda nendesamade meediažanrite muutumise ajas. ETV valimisstuudiote puhul oli ses kontekstis huvitavaks nähtuseks lisatud “ajakirjanike žürii” voorud.
Kas polnud selles midagi veidi tuttavat? Kas pole mitte nii, et poliitikaetenduse žürii on omamoodi adaptsioon kõigist neist žüriidest, mis viimastel aastatel on saanud kohustuslikuks komponendiks kõiksugu tõsielu- ja talendišõudes? Enamikus saadetes näis antud žürii ülesandeks olevat ju anda poliitväitluse kohta hinnanguid, nimetada võitjaid ja kuulutada kaotajaid. Nii käitub üks pesuehtne mängužürii. Teisisõnu: ETV muutis poliitväitluse, ideaalis ratsionaalse protsessi, teatud ulatuses paratamatult mänguks.
Ehk küsigem: kas tänavuste valimisstuudiote paljukiidetud hoogsus ikka peaks olema sedalaadi saadete eesmärgiks? Mida arvata poliitika muutmisest mänguks?
Sellele vastata ei olegi nii lihtne. Mängulisus on tänapäeval mitmes valdkonnas kuulutatud omaette oluliseks eesmärgiks. Eriti hariduses, kus õppeotstarbeliste arvuti- ja mobiilimängude arendamine on üks kuumemaid teemasid, millesse ka Euroopa Liit üksjagu teadus- ja arendusraha matab. Hariduseksperdid väidavad, et “tõsised mängud” ja mängides õppimine on üks efektiivsemaid ja seejuures kahtlemata meeldivamaid teadmiste omandamise viise. Ka Juri Lotmanil on üks mõttekäik, et mäng on elu või tegelikkuse mudel ehk kunstlikult loodud situatsioon, mis aimab järgi teatud elutegelikkuse tingimusi, kuid lihtsustab neid mängu õnnestumiseks oluliselt (mängus on nende nimeks reeglid). Ning mängu mängimine, sestap, on elutegelikkuseks valmistumine — õppimine.
Neil päevil Texases Austinis aset leidval suurfestivalil “South by Southwest Interactive”, mis on iga-aastane kohtumispaik neile ristmeedia tegijatele, kes püüavad innovatiivselt sobitada muusikat, filmikunsti ja interaktiivset meediat, räägitakse kuuldavasti isegi uudismeedia mänguliseks muutmisest. Kuulsusrikas The Huffington Post on näiteks varsti katsetamas mängu nimega “Ennusta uudist”, mis annab kasutajaile võimaluse punkte koguda, lehele toob aga klikke ja kasvatab kliendilojaalsust.
Ka siinkirjutaja on aeg-ajalt väitnud (vt Eesti Ekspress 11.10.2007), et kuivõrd kultuuri vallas on vormi ja tähendusinnovatsiooni kindlaim tagaja žanripiiride eksperimentaalne ületamine ja nihutamine, tuleb seetõttu ettevaatlikult suhtuda ka igasugu žanripõhistesse väärtussüsteemidesse à la „mis kõlbab ja ei kõlba avalik-õiguslikku meediasse“. Olen pakkunud, et näiteks telemängu elementide lisamine filosoofiateemalisele arutlussaatele võiks mitte ainult saatele hoogsust lisada, vaid anda ka kõnekaid tähenduslinke.
Ja kindlasti pakuks sarnasel moel kõnekat allteksti ka poliitilise diskussiooni ja muude žanrite segamine — olgu “Poliitbänd” või ETV mälumäng selle omalaadseiks tõendajaiks. Kuid ma siiski väidan, et poliitilise protsessi osas, eriti just valimiste ning kõrgeima võimukandja tahte väljendamisega seonduvalt oleks põhjust sedalaadi segamiste osas ettevaatlikuks jääda.
Tuletagem meelde 12 aastat tagasi eesti keelde pandud Pierre Bourdieu raamatut “Televisioonist” (Loomingu Raamatukogu, 1999, tlk. Hasso Krull). Selles üsna õhukeses, kuid kõnekalt detailirikkas vihus demonstreerib Bourdieu, kuidas teleformaadid, televäitluste kohustuslikud konventsioonid, tempo ja rütmika ning neist lähtuv “nähtamatu tsensuur” ja vältimatu pealiskaudsus neutraliseerivad lõpuks sisulise diskussiooni, argumentide ratsionaalsusest lähtuva arutelu.
Kui võtta kuulda nn deliberatiivse demokraatiamudeli väljapakkujaid John Rawlsi ja Jürgen Habermasi, siis seesama ratsionaalne diskussioon peaks olema valimisperioodil meedia esmaülesanne. Deliberatiivse demokraatia mudel seab demokraatia ideaaliks protsessi, kus ühiskond kogu oma laiuses ja pikkuses osaleb kõigi võimalike väljakutsete üle aru pidamises. Nõnda, et igaüks saab seejuures võrdsetel alustel ideid välja pakkuda ning parim idee „võidab“. See tähendab, et eelduspäraselt jääb diskussioonis pinnale ratsionaalselt parim argument ning seda ollakse ka valmis laiemalt tunnustama — ühiskond tuleb konsensuslikult antud idee taha. Sedasorti deliberatsiooni-protsess oleks kogu ühiskonnale suuniseid andev — avalikkus läheks valimistele nõudlikult, ärakuulav dialoog saaks erakondadele vältimatuks. Mitte efektne esinemine hoogsas telemängus.
Olgu siiski märgitud, et, nagu Habermasi sulest pärit teooriatega ikka, ei ole antud demokraatiamudel kaugeltki mitte küsitavusteta. Probleemid seisnevad paradoksaalselt selle kompromissitus idealismis. Habermas ootab ühiskonna liikmetelt liiga palju, nendivad kriitikud, nagu Chantal Mouffe ja Ernesto Laclau. Nad on öelnud, et vahel võib ratsionaalne konsensus viia enamuse võimu radikaalsete vormideni või lausa autoritaarsusse. Vahel, rõhutavad nad, on emotsionaalsus ja aus eristuvate vaadete pluralism parem kui tingimusteta ratsionaalne konsensus.
Kas ehk nii võib ka mäng olla vahel parem kui süvenenud dialoog? Vahel kindlasti — mäng aitab õppida, nagu ülal viidatud. Sestap, kes teab, aitas ehk ka “Poliitbänd” mõnd poliitikaugemat kodanikku valimisteks rajale saada. Kuid mäng ka alati lihtsustab ja mitte alati pole peamine mängu ilu ja osavõtt, vaid ka võit, mängu „kinnipanemine“. Et aga samas ei saa demokraatliku protsessita olla ka demokraatlikku tulemust, peaks iga meediakanali esmane küsimus olema, kuidas tagada asjakohast tasakaalu mängulise vormi ja sisulise diskussiooni vahel.
Fakt, et me seni pole näiteks kuulnud “poliitilise mälumängu” vajaduse põhjendust, jätab kahtluse, et kas me meediategijad selle tasakaalu endigi jaoks selgeks on mõelnud. Kui poliitväitluse žürii nimetab saate võitjad ning tegeleb selle võrra vähem n-ö deliberatsiooniprotsessi juhtimisega, võib saate kasutegur demokraatia teostamise kvaliteedi perspektiivist jääda tagasihoidlikuks.
Indrek Ibrus on Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli meediainnovatsiooni ja loomemajanduse lektor.
Delfi arvamuses ilmuvas Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) meediakriitika rubriigis kirjutavad Eesti ja kogu maailma kaasaegsetest meedianähtustest BFMi õppejõud, üliõpilased ja sõbrad.
