Berthold Forssman: Tuumajaam — tänan, ei?

Sakslasi ei peeta üldiselt poliitiliselt eriti aktiivseks rahvaks. Sellal kui näiteks Prantsusmaal on demonstratsioonid ja streigid üha päevakorral, on Saksamaal pärast Teist maailmasõda vähe olnud neid teemasid, mis inimestel tõesti vere keema ajavad.

Üks selliseid on olnud aatomienergia, mis seitsme- ja kaheksakümnendatel riigi päriselt lõhestas. Sõbrad, naabrid, isegi ühe perekonna liikmed ei rääkinud enam üksteisega, ja protestide eriti silmatorkav märk oli kleeps kirjaga: „Tuumaenergia — tänan, ei!“

Seevastu viie- ja kuuekümnendatel ei kutsunud tuumajaamade rajamine esile peaaegu mingeid proteste. Sellel ajal domineeris vaimustus kõigest, mis tõotas tehnilist edu. Aga siis näitas esimene õlikriis 1973. aastal, et pärast sõda alanud majanduskasv ei kesta igavesti.

Peale selle sagenesid üha suureneva keskkonnareostuse katastroofisõnumid, mis tegi ilmseks tehnika piirid. Protestid tuumajõu vastu hakkasid levima 1977. aastast peale, kui said teatavaks plaanid rajada esimene tuumajäätmete ladustamiskoht Põhja-Saksamaal ning ette võeti esimesed proovipuurimised.

Pärast õnnetust USA-s Harrisburgis 1979. aastal ja Tšernobõli katastroofi oli lõplikult selge, et Saksamaal oleks aatomienergia kasutuselevõtmist võimalik läbi suruda ainult elanikkonna tahte vastu. Kiirgushirmu kõrval toodi kriitika korras ette ka aatomitranspordi hiiglaslikud turvalise tagamise kulud ja sellest tulenev arvukate seaduste karmistamise vajadus. Tuumariik tähendab politseiriiki, kõlas lööklause.

Viimaks tõi lõputu vaidlus aatomienergia üle parlamenti koguni neljanda partei: alates 1983. aastast istuvad rohelised parlamendis ja pärast nende pääsemist valitsusse 1998 otsustati töötavate tuumajaamade tegevus peatada. Seejärel näis diskussioon õigupoolest lõppenud olevat — kuni kliimamuutused põhjustasid tuumaenergiateema taassünni.

Kas tuumaenergia ikka on keskkonnasõbralik?

Tänased diskussioonid ei ole kahekümne viie aasta taguse ülesköetud meeleoluga võrreldavad. Ja kui Tšernobõli mitte arvestada, siis on kardetud katastroof tänaseni õnneks tulemata jäänud. Aga paljud argumendid ei ole ikkagi muutunud. Kas tuumaenergia on tõesti nii keskkonnasõbralik, nagu sageli väidetakse?

Kõigepealt vajavad aatomijõujaamad küll oluliselt vähem toorainet kui teised soojajaamad, aga ka uraani leidub maailmas ikkagi vaid piiratud hulgal. Loodusest ammutatud uraani tuleb rikastada, ja see on — nagu ka põletusjääkide ümbertöötamine — seotud hiiglaslike kulutustega, ning vaid vähesed maad vastavad selle tarvis kehtestatud normidele. Nii et tuumaenergia ei täida paraku tingimata soovi saavutada täielikku sõltumatust energiavarustuse vallas.

Ka on energiavarustuse põhimõtted viimaste aastakümnete jooksu muutunud. Sellal kui varem ehitati veel hiigelsuuri jõujaamu, mis tootsid voolu vahetpidamata suurte kadudega tipptundidel kasutamiseks, on tänapäeval tasapisi läbi löömas uus jõujaamatüüp, mille kohapeal kasutatavad seadmed on väikesed ja paindlikud ning mille jääksoojust kasutatakse kütmiseks.

Sellised jõujaamad eeldavad igatahes, et energiaturg on tõesti vabaks lastud ning et ka väikestel ettevõtetel on suurte kontsernide kõrval tegutsemisvõimalus. Tuumajaamad selleks ei sobi. Nende potentsiaalse ohtlikkuse tõttu asuvad nad eemal asustatud keskustest, mille jaoks nad voolu toodavad, ning nende soojusjääke ei saa sellepärast suurlinnade kütmiseks kasutada. Paindlik ümberhäälestumine on vaevalt võimalik: kui tooraine on kord sisse visatud, siis töötab aatomijõujaam pikka aega ühes ja samas režiimis, kui seda ei tule tehnilise õnnetuse tõttu erandkorras välja lülitada.

Hiiglaslike voolukoguste tootmine suurte ülekandekadudega takistab niisiis absurdsel viisil tegelikult hädavajalikku arutelu: mismoodi on võimalik energiat säästa ja tõepoolest kahjutul viisil toota? Siin näitab turumajandus medali teist, ebameeldivat külge: ta ei mõtle tuleviku peale. Ehkki energiahinnad on viimastel aastatel ilmselgelt tõusnud, ei ole paljudel suurklientidel ikka veel tegelikku ajendit säästa. Oleks ju küll võimalik vähem voolu kasutada ning säästlikumaid seadmeid soetada ning arendada, aga milleks?

Säästmine nõuab mõtteviisi muutust

Ka põhjapoolsetel aladel suudavad päikesekollektorid voolu ja soojust toota, soojuspumbad võivad maju kütta, orgaaniliste jäätmete kõdunemisel tekkivat gaasi saab kasutada sama edukalt kui biomassi. On juba isegi olemas maju, mida üldse kütta ei tulegi, vaid mis suudavad lausa ise sooja anda. Aga ka vanemate ehitiste puhul saab kasutada isolatsioonimaterjale, aknaid saab tihendada, seadmeid säästlikumalt konstrueerida. Eksperdid on välja arvutanud, et kui Saksamaal näiteks kõik ooteasendis seadmed välja lülitada, siis oleks suur osa tänaseid jõujaamu homme täiesti ülearused.

Et seda kõike praegu veel täiel määral niimoodi ei tehta, selle põhjuseks ei ole sugugi tehniline võimatus. See nõuab kas inimeste mõtteviisi muutust argipäevasel tasandil või siis maksab raha. Aga kui palju sellest oleks suunatav nendesse miljarditesse, mida maksab üheainsa tuumajaama rajamine? Pealegi, kui räägitakse tuumajaamas toodetud voolu odavusest, siis ei rehkendata tavaliselt kokku seadmete järelevalvele ja nende transpordile kulutatud summasid.

Ja viimaks on tänaseni lahendamata tuumajäätmete lõppladustamise küsimus. Tuumajaama pole võimalik lihtsalt maha tõmmata nagu vana vabrikuhoonet, ja mis puudutab eriti radioaktiivseid jäätmeid, siis annavad ka tuumaenergia kõige tulisemad pooldajad siinkohal vaid põiklevaid vastuseid ja väidavad parimal juhul, et lahendused on töös või et edaspidi võiks sel alal teha rahvusvahelist koostööd.

Tšernobõli võime ju selgitada inimliku eksituse ja ebapiisava tehnoloogilise pagasi kokkusattumusega. Õnnetus Rootsi aatomijaamas Forsmarkis 2006. aastal, äsjased häired prantslaste seadmetes — no hea küll, need ei viinud ja katastroofini. Üha sagedasemaid vähijuhtumeid Saksamaal Krümmelis ei ole teadlastel siiamaani õnnestunud sealse tuumajaamaga otsesesse seosesse viia. Ja lõppladustamine? Küllap leidub selleski asjas viimaks ometi lahendus.

Saksamaal on nende teemade üle arutletud aastakümnete viisi, Eestis ei olnud sellised diskussioonid kaua aega üldse võimalikud ega tõeliselt aktuaalsedki. Pealegi on arusaadav, et praegu otsib Eesti pingsalt võimalusi läbimurdeks sõltumatuse saavutamisel Venemaa energiatarnetest. Aga eestlased peaksid mõtlema ka sellele, kas selle hind ei osutu mitte liiga kõrgeks ja kas ei leidu ehk paremaidki alternatiive.

Ja enne kui eestlased tuumakiusatusele järele annavad, peaks iga eestlane kriitiliselt huvi tundma, kas poliitikute ja energiaettevõtjate lubadused lõpuks tõesti nimelt seda endaga kaasa toovad, mida paljud neilt ootavad.

Tlk V. K.