Berk Vaher: Eestis pole subkultuure

Eestis ei ole subkultuure. Satanistid, hip-hopparid, skinheadid — kõik need on meedia hirmuunenäod. Siin ja seal on nolke, kes võtavad üle mingi Lääne subkultuuri välisilme. Et mõjuda trendikalt ja salapäraselt, mitte lihtlabase laamendava luuserina. Saavad mõne tuttava plika voodisse, siis jätavad järele — kuni järgmise korrani. Tuleb uus mood, on nemad esimesed värvi vahetama.

Neid, kes vastavate subkultuuride kogu elutunnetust järgivad ja seda siin ka edasi arendavad, on vast igas alajaotuses mõnikümmend kuni sadakond. Aga need ei ole subkultuurid, vaid huvigrupid või hobiklubid. Samamoodi võiks subkultuuriks pidada Hillar Kohvi fännklubi või Hillar Kohvi üksipäinigi. Ülemaaline mõju neil tegelikult puudub. Hädapärast võib neid nimetada subkulturoidseteks algrakukesteks.

Ülemaalisi alternatiivliikumisi on Eestis ka olnud — 60ndate biit, hipid, 80ndate punk. Ka praegune klubikultuur, kuigi see on juba väga killustunud nähtus. Aga pole Eesti subkultuurid needki.

Subkultuur kas vastandub otseselt juhtkultuuri väärtustele või järgib sellest väljakutsuvalt teistsuguseid väärtushinnanguid. Biit ja punk olid N.Liidu subkultuurid, kuid kaitsesid Eesti juhtkultuuri väärtusi. Biit-bändimehed tahtsid olla kõvad profid, teha palju raha ja elada nagu Lääne rikkurid. Üks nende vaimseimaid liidreid, Toivo Kurmet istubki nüüd ahnitsemise eest kinni.

Punkarid hoidsid “vene värgist” ja karjääritegemisest igati kõrvale — kuid olid esimesed sinimustvalge lagedaletoojad (punkar, kes lipu ribadeks rebis, sai teiste käest kõvasti pasunasse). Eesti Vabariigis on mõlema tollase “subkultuuri” väest saanud vaid läikivakaanelised klantslehtedega jõulupakitäited. Ja punk-“Naelas” intervjueeriti Kaarel Tarandit — nii riigitruu mees on kah kange punkar!

Mõnesid klubikultuuri osi võib ka juba nimetada subkulturoidseteks algrakukesteks. Funky-pidulised on hapukapsarahvusluse vastu ja elektroonikud igatsevad taga vanu multifilme. Kuid isegi nende seas leidub rohkesti eurostumise ja globaliseerimise vastaseid. Ikka tahavad parema meelega eestlased olla. Ainukene tõsiselt “riigivastane” kontingent on Vikerraadiosse helistavad pensionärid, aga neil jälle pole suurt midagi kultuuriga pistmist. (Nüüd on neil küll hea lärmata, et “kas me sellist Eesti tahtsime”, aga vene ajal noortena olid kõik vakka ja lasid oma põlvkonna mässajad pokri panna).

Küll on kogu too kirju friikidekogum, mis end eesti rahvaks laseb nimetada, ise üks vahva subkultuur maailma mastaabis. Oleks neid friike siis rohkem — peaasi, et omavahel tühja asja pärast ei kakle.