Beebibakalaureus pole õpetajaharidus
Mõned mõtted vestlusringis räägitust.
– Uue süsteemi järgi õpetajaks õppinud on kolm aastat kõrgkoolis käinud, saanud bakalaureuskraadi ja õpivad nüüd magistrantuuris õpetajakoolituse aineid, töötavad paralleelselt ka koolis. Õpetamisest ei tea nad kahjuks midagi. Tunnevad ainet, aga ei oska seda edasi anda, lisaks distsipliiniprobleemid. Tuleb ka värvikaid isiksusi, aga süsteem tervikuna ei tööta.
– Ülikoolist joostakse läbi, samas kui suure osa õppimaasunute võimekus on vägagi tagasihoidlik. Kui vaadata õpetajakoolituse erialade lävendinõudeid TLÜ-s, siis kõige kõrgem nõue oli 60 palli sajast (tööõpetuse õpetaja eriala), humanitaarainete õpetajate lävend oli 50, ülejäänutel 55. Hall mass, kes tegelikult õpetajaks saada ei taha.
– Kui lävend oleks 90, ei tuleks keegi õpetajaks õppima, praegu kümme inimest ikka leitakse...
– Sisseastumisel tuleks teha ka isiksuse test. See annaks aimu, kuidas klassi ees hakkama saadakse.
– Hea oleks, kui tudeng töötaks ülikooli ajal kas või väikese koormusega õpetajana, siis oskaks ta rohkem kuulata ja küsida.
– Algaja õpetaja jääb tihti üksi. Praegu ei käi keegi süstemaatiliselt noore õpetaja tunnis, isegi kui teatakse, et kõik päris korras ei ole. Koolis võiks olla tööl inimene, kes käib pidevalt tundides ja annab nõu.
– Õpetajakoolitus peaks olema kombineeritud erialaõpingutega, kestma viis aastat ja andma magistrikraadi (nii õpetatakse näiteks insenere). Beebibakalaureust ei ole vaja. Kahe aastaga ei õpi õpetajaametit mõtestama, praegu on see kui kiirkorras origami tegemise kursuse läbimine.
