Balta ja Traksiga lollitatakse valijat

 (20)
Balta ja Traksiga lollitatakse valijat
Eesti Ekspress

Viimasel ajal on erakondadevaheline poliitiline eelmäng muutunud aina intensiivsemaks. Sopaloopimine on sagenenud, reklaamikampaaniad on läinud populistlikumaks ja räpasemaks ning erakordselt suurel määral on hakatud kasutama nn peibutusparte. Siit ka küsimus, kas kõiki tuntuid sportlasi, kes hiljuti poliitikasse lülitunud, võib nimetada pelgalt peibutuspartideks?

Suve jooksul on Keskerekonnaga liitunud Ksenija Balta, Irina Embrich ning Marko Traksi. Nende puhul on tegemist edukate tegevsportlastega. Nimetatuist esimene on üks Eesti suurimaid medalilootusi Londoni olümpiamängudel ning teine võiks samuti hea esinemise korral osaleda kõrgeimas konkurentsis. Maailmarekordiomanik Traksil on eeldusi tõusta üheks Eesti eredaimaks tõstesportlaseks läbi aegade.

Juhul kui eelnimetatud liitujad saaksidki valitud ning asuksid tööle linna heaks, ei saaks nad enam täiel võimsusel spordile pühenduda. Võimalik, et nad teeksid väga head tööd ja oleksid tublid poliitikud, kuid olen veendunud, et Keskfraktsioonil on linna juhtimiseks ette näidata veelgi sobivamaid ja kogenenumaid kandidaate. Võib julgelt väita, et need kolm isikut suudavad tuua Eestile rohkem au ja kuulsust, jäädes oma seniste liistude juurde.

Valimiste eel on poliitikasse siirdunud enamgi tuntuid spordiinimesi. Kaido Kaaberma ja Aleksandr Makarov liitusid hiljuti Refomierakonnaga. Kaaberma näol on tegemist teeneka epeevehkleja ning Makarovi puhul särava tantsijaga. Ka neid on ajakirjanduses käsitletud „peibutuspartidena“, mis pole kindlasti läbi ja lõhki vale. Võib väita, et sääraste meeste liitumine ükskõik millise parteiga mõjub populistlikult. Kindlasti on neil arvukalt fänne ja poolehoidjaid, kes oravaparteile lisahääli toovad.

Samas ei tasuks unustada fakti, et kumbki neist pole enam aktiivne tegevsportlane. Makarov on pühendunud treeneriametile ning Kaaberma alles otsib uut väljendit olemaks ühiskonnale kasulik. Võimalik, et uusreformarid toovad Eestile enamgi tulu poliitikuina. Näiteks võib tuua Arnold Schwarzenegger’i, kes pärast edukat kulturisti ja näitleja karjääri on hinnatud kuberner ja kõnemees.

Marko Traksi, Ksenija Balta ning Irina Embrichi puhul on päris selge, et nende kandidatuur on üles seatud pelgalt häälte püüdmiseks, lollitades samal ajal valijat. Isegi kui nad saaks valitud, siis vaevalt nad oma sportlikud ambitsioonid nurka viskaksid. Teised nn „peibutuspardid“ võivad osutuda aga vägagi tõsiseltvõetavateks tegijateks meie poliitilises elus.