Avo-Rein Tereping: Pronksmees ja võidusammas
Tähelepanelik lugeja võis märgata, et esitatu oli üks võimalikke stsenaariume, mitte aga tulevikuennustus. Kuid küsimus, kas on võimalik tulevikus Vabadussõja võidusammast kasutada Eesti-vastasteks provokatsioonideks, väärib läbimõtlemist küll. Iseasi, kas avalikus meedias ja niisuguses vormis, kus esitatakse üks võimalikke (ja paljude tunnuste põhjal üsna vähetõenäoline) stsenaariume, või peaks see toimuma pigem ekspertide aruteluna.
Kuid vaadelgem, kui tõenäoline on see, et Vabadussõja võidusammas võiks olla kohaks, kus võiksid lahvatada pronkssõduri looga sarnased konfliktid.
Eestis on küllalt vaenulikule meediakajastusele sobivaid sümboleid ja ehitisi, et näidata meid vastiku natsimeelse riigina. Näiteks jalutaks võttegrupp okupatsioonide muuseumi ja leiaks sealt küllalt suurepäraseid kaadreid, mis sellest, et kontekstist väljarebituna.
Lisaks mõned intervjuud „juhuslike“ möödakäijatega — ja olekski koos magus materjal psühholoogilisteks operatsioonideks või teiste sõnadega — televaatajatega manipuleerimiseks, nende ajupesuks. Samuti piisaks osavast videomontaažist mõne saksa sõjaväelaste kalmistule lilli viiva grupi või üksikisikuga. Ikka selleks, et tõestada — Eestis taaselustatakse natsismi. Sobivaid kohti leiaks veel.
Kuid mitte ainult Eestis! Pole vaja eriti pingutada, et teha paskvill natsismi ülistamist Soomes. Mida arvate videokaadrist Helsingis orkestri saatel marssiva sõjaväelaste kolonniga, ees lehvimas haakristilipp? Nimelt on Soome lennuväe lipul haakrist juba 1918-st aastast ja nad ei muretse oma maine pärast! Isegi Soome presidendi lipul võib näha haakristi.
Iga loll mõistab, et sellel pole mingit pistmist natsismiga. Samuti nagu Kopenhaagenis Carlsbergi vana õlletehase sissepääsu graniiti 19. sajandil raiutud haakristidel.
Eestis on haakristisümboolikaga kaadreid üsna raske püüda, kui jätta kõrvale muuseumid, vanakraamipoed või juhuslik kõrvarõngas, mis paar aastat tagasi tekitas koomilisevõitu paanika. Agu Uudelepa kirjeldatud stsenaariumid 21. aprilli EPL-is kinnitavad samuti, et soovi korral võib sobivaid sümboleid leida kus iganes.
Võidusamba ristil võib haakristi tõepoolest näha vaid paranoik, mis seaks üsna lolli olukorda selle, kes kavatseb kasutada risti kujundit provokatsiooniks. Taolisteks manipulatsioonideks sobiv materjal peab olema teatud piirides usaldusväärne. Külma sõja aegadel ilmunud üleliidulises ajakirjas „Krokodill” stiilis poliitilise karikatuuri stiil infoajastul enam ei mõju, isegi Venemaal mitte.
Miks peaks võidusammas tekitama Eesti venekeelses elanikkonnas negatiivseid hoiakuid? Pigem jätab see nad ükskõikseks. Selles veendumaks tasub lugeda venekeelseid sambateemalisi meediakajastusi ja neile kirjutatud lugejakommentaare. Sotsiaalpsühholoogias kehtib reegel, et hoiakuid ei saa muuta üleöö. Meediakajastusi analüüsides on võimalik saada küll üsna ligikaudne, kuid siiski adekvaatne pilt mõningatest meeleoludest ühiskonnas.
Tooksin näitena ühe värvikaima neist — ajalehes Molodjož Estonii intervjueerib korrespondent Nelli Kuznetsova sotsioloog Iris Pettaid. Viimase üllatunud repliigile, miks vaikib Notšnoi Dozor, miks Venemaa saatkond midagi ei arva, miks venekeelne elanikkond on vait, vastab venelannast korrespondent lihtsalt: „See ei ole meie mälestussammas, millest siin rääkida?“
Intervjuud lugedes näib, et Iris Pettai sooviks kõigest hingest, et Notšnoi Dozor ja Venemaa saatkond tõstaksid võimukat protestihäält kavandatava Vabadussõja võidusamba vastu. Intervjuu vääriks tõlget eesti keelde, sedavõrd üllatavad olid mõned lugupeetud sotsioloogi repliigid.
Jäävad veel mõne riigi diplomaadid, kes võiksid püüda õhutada pingeid, nagu tegi seda aasta tagasi Venemaa suursaatkond seoses pronkssõduriga. See risk on välistatud, sest võidusamba avamine kujuneb pidulikuks riiklikuks sündmuseks välisriikide diplomaatiliste esindajate osavõtul.
Sammas on Vabadussõjale, teiste riikide diplomaadid on osalenud Vabadussõjale pühendatud üritustel, sealhulgas võiduparaadil. Kui mõnd riiki võiks võidusammas häirida, oleksid vastavasisulised avaldused juba esitatud. Pigem hakkavad teiste riikide poliitikud oma riigivisiitide ajal panema pärgi samba jalamile. Küllap teeb seda ka Venemaa.
Nii et ei saa võidusambast pronkssõdurit! Selleks on keskkonnatingimused ja inimeste hoiakud ja samba tähendus täiesti erinevad.
Tõsi küll, praegu käimasolev vaidlus pärast seda, kui otsused on vastu võetud, tööd käimas ja aeg arvamusi avaldada maha magatud, jätab kõrvaseisjale Eesti riigist mulje kui kohast, kus valitsevaks iseloomujooneks on neurootilisus, hirm selle ees, mida teised arvavad ja mis kõik võib juhtuda. Eesti paistab riigina, kus on lõputult palju tagantjäreletarkust, kuid puudub kindlameelsus, võimekus otsustada ja vastuvõetud otsuseid ellu viia.
Niisugusest riigist võiks kerge vaevaga jagu saada, arvaks kõrvalseisja. Ja see arvamus oleks tõeliselt viljakaks pinnaseks psühholoogiliste operatsioonide ja poliitiliste provokatsioonide autoritele.
Ehk peaksime üldse loobuma Vabadussõja võidu tähistamisest, et mitte tallata Venemaa konnasilmal? — Siis muutuksime tõepoolest kogu maailma naerualuseks.
