Ave Alavainu: Minu vabariigi tulemised
Väikesaar on süsteemi mudel, ja mul oli see sotsialistlik-kommunistlik mudel nüüd peo peal: tarvitses vaid Hiiumaal lahtiste silmadega elada ning ümberringi toimuvat jälgides vaikselt korrutustehteid teha: nii-nii, kui see sündmus meil siin korrutada kümnega, saame teada, mis toimub mujal Eestis; nii-nii, kui nüüd sama asi korrutada sajaga, saame teada, mis toimub Tallinnas; kui korrutada tuhandega, siis on selge, kuis käivad asjad suuremates vene linnades; kui kümne tuhandega, siis on selge, mida tehakse teistes liiduvabariikides; kui saja tuhandega, siis ehk saame tulemuse, mis kehtib kogu NSV Liidu kohta.
Tundmatud vabadusetoojad
Aasta võis olla 1978 või 79, kui hakkasin tunnetama selle hiidriigi kadu: meiegi väikese saare pealt oli näha, et selline ühepäevapoliitika, hõlpelamine, kõigi tarvilike ja tarbetute asjade varastamine riigilt, mahhineerimine, meeletu priiskamine kõigis valdkondades ei saa lõputult kesta.
Noh, ja siis varsti toodigi välja sinimustvalged, tuli laulev revolutsioon ja öölaulupeod ja Balti kett ja delegaatide Moskvasse saatmine lauluväljakult ja viimaks ka kauaoodatud ja loodetud, taasloodud iseseisev Eesti Vabariik. See on kõik kõigile teada. Nüüdseks juba siis pea 17 aastat.
Ometigi — nende aastate jooksul pole kordagi meenutatud neid kaadritaguse töö tegijaid, kes meie iseseisvuse tegelikult Moskvast algul Gorbatšovi ja hiljem Jeltsini käest ära tõid. Ma lootsin väga, et taasiseseisvumispäeval esilinastuv Juhan Aare film “Eestlased Kremlis” ka nendele väärilist tähelepanu osutab. Ei osutanud.
Me teame, kes ENSV ülemnõukogus vabaduse poolt hääletasid, et Moskvas tehti üüratut lobitööd, et viisid NSV Liidust lahkulöömiseni. Aastaid on jäetud muljet, et meile Moskvast vabaduse toonud Eesti Asja ajajad olid suurepärased juristid ja vene keele valdajad. Enamik muidugi oli ka.
Ent tegelikud vabadusetoojad on meie erakordsed tõlkijad. Kujutan ette, kui kiiresti ja täpselt tuli sõnastada ja vormistada lepinguid, et teine pool need „alla neelaks“, milline meeletu ööpäevaringne töö see oli. Ja sünkroontõlgid! Väikene vääratus, ja kogu asi oleks võinud untsu minna. Kaldun kartma, et me pole oma tookordseid tõlke veel seniajani korralikult tänanud. Vahest on presidendid neile mõne ordeni jaganud, aga laiem avalikkus ei tunne neid.
KGB-sse ajas vaibaihalus
1987. aasta oli minule kaheti tähendusrikas — mind võeti viimaks kirjanike liitu ja ma sain riigilt oma elu esimese korteri korrusmajas. Korter asus viimasel korrusel ja ma kiitlen tänaseni, et ma olin Eesti NSV kõige kaitstum naine, sest mu vastaskorteris elas tsiviilkaitseülem, seina taga piirivalveülem, all KGB-pealik — kõik tublid seaduslikud tukikandjad — ning ülal valvas jumala valvas silm. Muide, kõik need naabrid olid täiesti korralikud, vähe sellest — head inimesed.
Piirivalveülem määrati pärast vene vägede väljaviimist Vene piirivalve Ivangorodi kordoni ülemaks ja meie siin Hiiumaal naersime, et kuni Kuznetsov Narva piiril ülemaks on, pole Eestil sealtpoolt küll midagi karta: oli ta ju kolmanda põlve ohvitser, Peterburi intelligent. Hiljaaegu kuulsin, et see Afganistani saadetud ja sealt eluga naasnud alles viiekümnendates aastates mees on surnud.
Tsiviilkaitseülem on aga ametis kohalikus päästeameti haruametis. KGB-ülem oli TPI lõpetanud energeetik. Mõlemad naisega Eestis sündinud, eestivenelased. Kaks last muutusid Kärdlas olude sunnil eestlasteks (täpsemini — hiidlasteks): nagu öeldud, meil polnud vene kooli, lasteaiast rääkimata.
Uusaastaööl teatavasti suheldakse naabritega lähemalt ja vabamalt. Oleg (nii oli KGB-ülema nimi) pihtis mulle, et kui ta Hiiumaale tööle suunati, oli ta oma ülemustelt küsinud, kas sel saarel kahtlasi ka on. Ja saanud vastuseks: “Jah, üks on: Alavainu.” Saime hirmsasti naerda.
Küsisin Olegilt avameelsushoos, mis teda, pealtnäha täiesti normaalset meest, juba üliõpilasena KGB-sse ajas. Ta möönis: “Ваши же не пойдут!” (Teie omad ju ei lähe!) Mõtles siis hetke ja lisas: “Чтобы ковры были!” (Et oleksid vaibad!) Ja tõesti — nende neljatoaline korter oli üleni vaipadega kaetud, laed kaasa arvatud.
Kuidas KGB Eesti firmasid rajas
Siis aga algas Nõukogude Liidu lagunemine ja naabrimees kaageebeest käis mureliku moega ringi. Aastanumbriks kirjutati 1988. “Oleg, mis juhtunud on?” uurisin. Ja seltsimees kurtis siiralt: Moskvast on tulnud karm käsk, et kõik KGB töötajad peavad hakkama looma erafirmasid ja imbuma iseseisvuda üritavate liiduvabariikide majandusse. Salajases ringkirjas seisis, et kaasata tuleb kohalikke haritud, ambitsioonikaid, ent rikkusega mitte eriti hiilgavaid või siis ahneid kohalikke.
“Mul pole ju mingit ärivaimu,” kurtis naabrimees, “ma olen ju простой советский человек (tavaline nõukogude inimene), ma tulin saarele ainult selle pärast, et rahulikult kõva palka saada ja lapsi kasvatada…“
Aga et käsu vastu ei saa keegi, loodigi Hiiumaal esimene erafirma — turismifirma Dagö. Ainult et partneri valikuga läks Oleg pisut alt: meiepoolne mees osutus liigagi eestimeelseks, ta polnud ka ahne ega ambitsioonikas. Ja nii nad olidki nad 1991. aasta Moskva augustisündmuste pöörises oma ühetoalises kontoris neli ööd-päeva mõlemad magamata, passides teineteist, et ühele Moskvast ja teisele Tallinnast telefoni teel mingeid instruktsioone ei antaks. Ent nii väike koht nagu meie saar, olgugi piiriala, ei huvitanud suures ilmas enam ilmselt kedagi.
Ja siis oli Eesti äkki vaba. Rajoonide asemele tulid maakonnad. Loodi maavolikogud. Partei teisest sekretärist sai esimene maavanem. Mind valiti teiste seas maavolikokku.
Kibekähku läks koos vabariigi sünniga lahti hoogne erastamine: kes aga sai, vedas endale kolhoosist koju talutehnikat, tarvilikke, aga ka tarbetuid mehhanisme; ENSV Hiiumaa tarbijate kooperatiiv kuulutas end esimese vabariigiaegse rahva rahaga rajatud tarvitajate ühisuse ja ka selle kontorihoone õigusjärglaseks jne. Volikogu kõnepulti tõusis endine kolhoosiesimees. Tal oli nutt kurgus, kui ta palus: “Ärge lammutage olemasolevaid struktuure, uskuge, mõne aasta pärast hakkame me neid uuesti looma!” Ja nii see läks.
KGB-lane kadus, võlad jäid
Teine episood samast, 1992. aastast, on seotud OÜ Tiigi Hotelliga, mille üheks osanikuks oli Kärdla linnavalitsus ja teiseks KGB-firma, mille nime ma ei mäleta. Linn eraldaski krundi Kärdla südalinnas, sadakond meetrit Keskväljakust. Oleg oli hotelli lubanud investeerida miljoni, linn vist 1/7 kogumaksumusest, otsiti osanikke juurde, vaja oli veel vaid maavolikogu heakskiitu. Vundamendiauk oli juba kaevatud, võeti maha mõned puud.
“Kas keegi on uurinud ka tausta? Kas keegi on huvi tundnud, kas ehitaval firmal üldse raha on?” küsisin ma volikogu istungil lapsesuiselt. Hetkel see kedagi ei huvitanud, ettevõtmine sai (suuresti ka tänu linna osalusele) volikogu heakskiidu.
Hiljem selgus, et raha oli firmal vaid 50 000 krooni, seegi Maapangalt laenatud. Ehitus peatati. Oleg oli oma KGB-ülesande — õõnestada Eesti majandust — auga täitnud ja kadus Venemaa avarustesse.
Meile jäi temast 50 000 krooni võlga Maapangale, mis on tänaseks aastaid intresse kasvatanud ja mida nüüd teistelt osanikelt ikka veel sisse nõutakse. Jäi ka inetu auk südalinna, mis kevadel, sügisel ja vihmade ajal veega täitub; ning KGB-lase nimi, mille järgi Tiigi hotelli vundamendiauku rahvasuus Solodovi tiigiks kutsutakse. Külmal talvel on seal liuväli, siis on pilt ilusam.
Aastat neli-viis tagasi lugesin ajakirjandusest, et endine Hiiumaa julgeolekuülem Oleg Solodov lasti Peterburis mingite kahtlaste äride pärast tänaval maha. Tema lesk ja lapsed on aga tänini korralikud eestikeelsed hiidlased.
Ent tulgem nüüd tagasi loo algul esitatud sotsiaal-poliitilise tõsiasja juurde, et väikesaar on süsteemi mudel, ning vaadakem oma arengute peale pisut lahtisemate silmadega. Meie Oleg oli omataoliste seas erand vaid selles mõttes, et ta maha lasti. Aga mõelgem, kelle rahaga tehti esimesed erafirmad. Ja mõelgem teiste seas rohkem ka nende peale, kes meid taasiseseisvumisel järje peale aitasid.
