Avardav analüüs

Poolteist aastat tagasi avastasin Oxfordis mõnusalt vähekasutatava teeraja läbi pargi, mida mööda hakkasin kesklinnas käima, hiljem ka lihtsalt jalutamas. Mingil hetkel märkasin selle pargiga piirnevas tänavas metsistunud aiaga maja ning selle väravat ehtivat roostetanud silti: Lothlorien.

Siis tekkis tasapisi mõte, et miks ei võinud samas linnas elanud J.R.R.Tolkien saada sellest pargiteest inspiratsiooni “Kääbikus” kujutatud Sünklaant läbiva haldjaraja kohta: kahel pool teerada olid luuderohtu mattunud vanad puud, umbes poolel maal ristus pargiteega oja (nagu nõiutud jõgi) jne. Samas tundsin ka kerget pettumust, sest haldjaraja jaoks liikus pargiteel siiski liiga palju tervisejooksjaid ja amatöörornitolooge.

Loomulikult oli selles pargitees Tolkieni inspiratsiooniallika avastamine pelgalt oletus, kuid see iseloomustab päris hästi inimeste püüdu uurida oluliste kirjandusteoste, aga veelgi enam religioossete tekstide, tausta ning sellega kaasnevat esialgset pettumustunnet.

Vahel võivad mõned taustandmed tuntud tekstide hardaid austajaid ka solvata: olen kuulnud, et nii mõnigi ei taha kuulda Tolkieni teoste haldjate suurest sõltuvusest soomlastest või siis orkide seotusest mäetööstusega. Niisama võib mõnd kristlast solvata teiste religioonide mõju rõhutamine Piiblis, nii mõnelgi “äravalitul” pole kerge seedida Urantia raamatu taga seisvate omaaegsete populaarteaduslike raamatute nimekirja, paljud ateistlikud autorid on varjanud oma sõltuvust liberaalteoloogiast jne. Samas avavad just kriitilise läbiuurimise teel saadud taustandmed vastavate teoste ja kirjutiste tekkest tee tekstide sisuliseks hindamiseks, mõistmiseks ja tihti ka uuel tasemel rakendamiseks.

Kui eesmärgiks on liikumine suurema mõistmise suunas, pole religiooni alustekstide kuitahes sügav analüüs ohtlik, ehkki uurijale on ilmselt vältimatu väikese pettumus- või segadusstaadiumi läbimine. Nii oli Friedrich Schleiermacheri poolt algatatud liberaalne teoloogia pisut valusaks, kuid ka inspireerivaks kogemuseks nii Karl Barthile kui ka Rudolf Bultmannile, mis lõppkokkuvõttes viis vastavalt dialektilise teoloogia ja eksistentsialistliku piibliinterpretatsiooni tekkele, millest kristlus taas uut jõudu ja ideid ammutas.

Loomulikult võib taustuuringuid pidada liiga lammutavaks, ohtlikuks või isegi saatana tööriistaks, ning püüda seda asendada võimalikult suure pühendumusega üksnes Piiblile. Sellist lähenemise ühekülgsust iseloomustab hästi Toomas Pauli poolt kasutatud näide: Juudi filosoof ja arst Markus Herz sai teada, et üks tema endistest patsientidest on hakanud ise tohterdama ennast meditsiinikirjanduse põhjal. Herz nentis:“Ta vaadaku ette, et ta mõne trükivea kätte ära ei sure. Küllap võib nii juhtuda ka ainitisel pühendumisel ainuüksi piiblile.

Omamoodi kurbhale on ka teine variant, kui ateistlikult meelestatud autorid püüavad teoloogide andmeid religiooni kriitikana rakendama. Sellise lähenemise heaks näiteks on ka eesti keeles ilmunud Zenon Kosidowski “Piiblilood”, nii teoloogilises kui ateistlikus mõttes lahjavõitu teos. Võrreldes umbes nelikümmend aastat varem ilmunud Eduard Tennmanni raamatuga “Mooses ja prohvetid” pole sinna midagi oluliselt uut lisatud. Samas võib mõistmispüüdeta analüüsides näha ka parasjagu kestvat valu ja segaduse staadiumi, mis on hea baas eneseleidmiseks ning religioonist arusaamise poole liikuma hakkamiseks.