Avameelselt abielust
Minu abikaasa ... minu teinepool... Need sõnad iseenesest ütlevad, et üksinda oleme poolikud. Abielu on mehe ja naise liit, kus kahest eri poolusest saab tasakaalustatud tervik. Ideaalis. Paraku kulub ideaalini jõudmiseks enamik kooselatud ajast. Alles abielu viimases järgus osatakse erinevusi teineteise ja abielu huvides ära kasutada.
Armunutele meeldib nende väljavalitus kõik. Te näete temas palju jooni, tõekspidamisi ja arusaamu, kui on teil endal. "Me oleme nii sarnased," õhkate, ja olete õnnelikud.
Mesinädalate ja esimeste kooseluaastate järel tekib aga aina rohkem vajadust olla MINA ise. Taas muutub tähtsamaks elu mõte, eneseteostus, oma erilisuse rõhutamine. Ühtäkki hakkavad teid ärritama partneri jooned, mille üle alles hiljuti rõõmu tundsite.
See on kõige ohtlikum faas abielus - vastuolude ja kriiside aeg, mis võib lõppeda lahutusega, kui partnerid ei anna teineteisele võimalust ja luba olla erinev - mõelda, tahta, käituda teisiti kui temalt oodatakse. Alles kolmandas faasis, ise tänu kriisidele ja vastuoludele kasvanuna ja muutununa, osatakse erinevusi näha, nendega leppida ning kummagi tugevaid külgi abielu huvides ära kasutada, teineteist täiendada. Abikaasadest saab tervik, paindlik ja dünaamiline tiim.
Neist perioodidest ei pääse ükski abielupaar üle ega ümber - vastuolud on muutuste ja arengu tõukejõuks.
Mehe ja naise peamine erinevus johtub soost, geneetikast
Meid on loodud meheks ja naiseks, kuid nii mehes kui ka naises on naiselikke ja mehelikke jooni. Neist kahest vastaspoolusest moodustub terve isiksus. Me oleme bipolaarsed. Kaks vastasvälja tekitavad meie sisemuses pingeid: naiselikud ja mehelikud omadused on teineteisest nii kaugel, samas pole nad omavahel vastuolus, vaid täiendavad vastandpoolt. Näiteks on inimene valmis riskima, ihkab seiklusi, teisest küljest hakkab samal hetkel mõistuse kaudu tööle vastaspool - ettevaatlikkus. Kaaludes poolt- ja vastuargumente langetatakse otsus, eeldatavasti tasakaalustatud ja motiveeritud. Elu jätkumiseks looduses on vaja võrdselt mõlemat poolust, sama kehtib inimeste kohta.
Me ei saa aga panna mehe ja naise maskuliinsete ja feminiinsete omaduste vahele võrdusmärki. Naise naiselikkus ei ole sama, mis mehe naiselikkus. Kui isa tahab oma pojale hellust osutada, patsutab ta talle õlale ja ütleb "tubli!" või "hästi!", ema hellus on ülevoolav, soe. Ta kaisutab ja kallistab, imetleb, silitab, kiidab. Mehe mehelikkus on turvaline, kaitsev, julgustav; naise mehelikkus väljendub näiteks kamandamises, tõrelemises, enda maksmapanemises.
Hingeliselt terves inimeses on feminiinsus (anima) ja maskuliinsus (animus) tasakaalus, ta kasutab võrdselt mõlemat poolust.
Mis juhtub aga siis, kui üks pooltest ei ole terve?
See on sama, kui jookseksime ühel jalal.
Siinkohal näide elust, mida väikeste variatsiooidega võib sageli kohata.
Malle ja Vello abielus on rollid vahetunud. Vello ema oli diktaator. Isa leppis sellega, tõmbus enesesse. Vellol on olnud raske oma pereelu planeerida, kulutusi ja oste reguleerida, sest tema sissetulek on Malle omast väiksem. Malle ei jäta loomulikult seda mehele ütlemata: mees ei ole majas mees. Suure osa ostudest ja otsustest teeb Malle üksinda, Velloga nõu pidamata. Nüüd jätab Vello meelega kõik vajalikud otsused ja vastutuse Mallele. Vellos tõuseb trots, ta ei osale kodutöödes, kuid on seda nõudlikum teiste suhtes.
Vello töötab firmas osakonnajuhatajana. Et tema maskuliinsus kodus on kahanenud, püüab ta seda kompenseerida, tahtlikult võimendada jõulise käitumisega, et tunda end mehena. Ülemusena on Vello kamandav, sundides alluvaid oma tahtmist mööda tegutsema, dikteerib tingimusi, ei kuula teiste arvamusi ega ettepanekuid, vaid otsustab ainuisikuliselt. Niisiis: kodus igasugusest vastutusest loobumine, töö1 kogu vastutuse enda peale võtmine.
Mis juhtub Mallega? Kui Vello maskuliinsus on kahanenud, siis Malle maskuliinsus kasvab. Olgugi et ta seda tegelikult ei taha ja tal puuduvad eeidused kanda vastutusekoormat, võtab ta ometi igas olukorras vastutuse ja juhtimise enda peale. Mallest saab kärkiv ema, tänitav naine, teiste inimestega manipuleeriv ülemus - kes kas või pisarate abil oma tahtmise 1äbi surub.
Niisiis püüab hingeliselt haige inimene ülepingutatud käitumisega korvata oma hingelist puuet.
Kui üks poolus on haige, ei ole terve ka teine pool: Vello feminiinne poolus kasvab. Kärkiva ja käsutava ema kõrval hakkab tema lastele enam tunnustust ja hellust jagama, peret lepitama, mõtleb välja üllatusi, kuidas pere nädalavahetusi pisutki kenamaks muuta, jne.
Maskuliinsusepuue võib viia homosuseni - selline mees otsib eneses puuduvat mehelikkust. Ülimaskuliinsed mehed (machod) aga, kelle feminiinsus on peaaegu olematuks kahanenud (kurjategijad, vangid nditeks), on valmis vägivallaks. Samas võib macho'del olla väga suuri raskusi suhtlemisel naistega, sest nende seksuaalne tarve on nii valdav, naine aga ei jõua seksuaalse rahulduseni enne, kui seksile ei eelne mitteseksuaalset hellust, turvatunnet, heakskiitu.
Analoogiline kahenabalisus toimib ka abielus. Abieludünaamika tähendab seda, et naine (anima) ja mees (animus) kokku moodustavad terviku. Pere, kus on naiselik naine ja mehelik mees, on õnnelik: ta suudab vastu pidada kriisidele ja vastuoludele, sest ABIELU põhi , millelt otsuseid langetatakse, on väga lai.
Eelpool toodud näide Vello ja Malle abielust on pilt nn. asendustasakaalust, kus mehe ja naise rollid on vahetunud ja saavutanud küll näilise tasakaalu, tegelikult selle aseaine. Asendustasakaal võib peret koos hoida, sest kõik vajalik on olemas, kuid olukord ei rahulda ei abikaasasid ega lapsi. Kõige halvem aga, et nii antakse väära eeskuju lastele, kes oma peret luues kasutavad sama mudelit.
Lepapuu otsas ubinaid ei kasva. Kasvavad ikka seal, kuhu Looja nad kasvama loonud. Kuidas me ka ei tahaks, ei saa me partnerit oma tahtmist mööda mõtlema, tundma ja käituma sundida. Tal ei ole selleks mingeid eeldusi. Geneetikat ei saa muuta. Küll aga saame muuta iseenese ootusi ja arusaamu. Alustame sellest, et loobume oma partneri ümbertegemisest. Erinevused ei ole puudused, vaid abielu rikkus. Mida suurem on partnerite erinevuste skaala, seda kindlam ja laiem on põhi, millele abielu toetub, seda rohkem erinevaid lähtekohti saab tiim arvesse võtta.
