Avaliku sektori palgad vajavad reformi
Lääne-Viru maavalitsuse mõttekoja vestlusringis leiti, et maksumaksjapalgaliste palgasüsteem peaks järgima Lääne-Euroopa riikide eeskuju. Vahet pole, kas sealsed proportsioonid on vabalt kujunenud või administratiivselt määratud. Pean silmas eelkõige palgahierarhia tipu suhet alampalgasse.
Võtame näiteks europarlamendi Strasbourgis. Selle saadiku kuupalk (7500 eurot) on 5,68 Prantsusmaa alampalka. Nimetagem alampalgasaajat näiteks kärulükkajaks, järelikult: europarlamendi saadik = 5,68 Prantsuse kärulükkajat. Aga meil? Riigikogu liige Tallinnas = 12,1 Eesti kärulükkajat. Nii palju rohkem tööd kui europarlamendis?
Või siis linnapead. Pariisi linnapea = 6,43 kärulükkajat. Tallinna linnapea = 11,82 kärulükkajat. Nii palju suurem vastutusekoorem kui Pariisis? Muide, näidetes on toodud brutopalkade vahed. Astmelise tulumaksu tõttu on aga vastavate netopalkade vahed Prantsusmaal veelgi väiksemad.
Mõttetalgutel aruatu kohaselt võiks kõige madalapalgalisema avaliku sektori lihttöölise ja kõige kõrgemapalgalise juhi (presidendi) palgavahe oleks maksimaalselt kahekskordne. Ministrid saaksid 5,34 - 7,13 alampalka. Lihtsas loosungikeeles kõlaks see nii: president = kuni 8 kärulükkajat, minister = kuni seitse kärulükkajat.
Reatöötajatele kehtiksid erinevad miinimumid ilma maksimumpiirita, juhtidele aga maksimumpiirid ilma miinimumita. See lubaks äärmisel vajadusel turu survele järele anda ja mõistlikkuse piires määrata superspetsialistile kõrgem palgaaste kui näiteks osakonnajuhatajale või kantslerile, üliheale ooperisolistile maksta sama palju kui rahvusooperi direktorile, tippreporterile rahvusringhäälingus rohkem kui peatoimetajale.
Kõnealune süsteem on 37-astmeline (astmed 0-36), esimene ehk nullaste on aluspalk, mis võrdub vähemalt ametliku alampalgaga. Iga järgneva astme palk on eelmisest suurem 12. juur 2-st (1,059463094) korda, nii et iga 12. astme järel on aluspalgaga korrutatav koefitsent täpselt 2, 4 või 8. Lihtsuses peitub läbipaistvus.
Kõrgharidusega spetsialisti miinimum oleks 2,99 aluspalka (praegu vähemalt 13 035 kr). Kuid see oleks ühtlasi teatud elukutsete miinimum üldse. Pean silmas neid, mille märksõnadeks on elukvaliteet ja julgeolek ning millest vähemalt osa on olnud seni alatasustatud - sotsiaalhooldus, meditsiin, politsei, päästeteenistus, sõjavägi, haridus ja teadus.
Lihtsustatult öeldes - vanamemmede pissitaja oleks väärtustatud sama kõrgelt nagu äsja ülikoolist tulnud karjääritibi riigi ametiasutuses, kõrgharitud lastekaitsja nagu tavaliselt osakonnajuhataja, riigijuhi maksimum aga oleks ühtlasi akadeemiku miinimum.
Senised sõnavõtud avaliku sektori palkade asjus on olnud ümmargused ja ebakonstruktiivsed ning palgasüsteemi kujundajad on püüdnud keeta katla ühes osas seljankat, teises hernesuppi ja kolmandas puhast puljongit. Loodan, et nüüd tullakse välja konkreetsete, kõiki maksumaksjapalgalisi hõlmavate ettepanekutega.
Sellistega, kus liikumisprotsentide asemel räägitakse tasemest, kuhu tõus või langus viib või viima peab. Sellistega, mis pakuksid täiendusi või alternatiive siinkirjeldatule. Mis ei ole suunatud vaid tulekahju kustutamisele, vaid tuleviku kujundamisele. Parim aeg ongi selleks kriisiaeg, mida tuleb seega maksimaalselt ära kasutada.
