Avalik kiri Meelis Paile: Kuidas ühest komast võib sõltuda inimese elu ja käekäik

 (225)
Nukuteater
NukuteaterFoto: Ilmar Saabas

Miks tehagi küsimus sellest, mis värvi on kellegi nahk.
Teeb sõbrale sõbraks ja vellele velleks vaid südameheaduse maht.

Need read pärinevad minu elu esimesest nukuteatri etendusest „Sinine kutsikas“, mida koolieelikuna 1970. aastal maakultuurimajas vaatamas käisin. Imestan, et need on mulle mällu sööbinud, sest mingeid muid salmikesi ma lapsepõlvest ei mäleta. Ju see sõnum siis sedavõrd oluline tundus. Mul on siiani silmade ees see etendus ja selle tegelased.

Hiljem, kui telekast näidati samanimelist multikat, olin pettunud, multikas ei meeldinud mulle, sest kuigi lugu oli sama, olid selle tegelased koledad ja laulud ei olnud nii ilusad kui etenduses.

Ma ei tunne Teid isiklikult. Ja kahjuks ei ole ma viimasel ajal ka Nukuteatris käinud, sest lapsed on suured. Kui elaksin Tallinnas, teeksin seda kindlasti, sest teie mängukava äratab huvi ja nähes Nukuteari näitlejaid ka muudes tegemistes, torkab silma, kui elusad ja huvitavad inimesed nad on.

Paraku olen pealinnast eemal elades oma prioriteete teisiti järjestanud, unistades, kuidas kunagi vanaemana sõidan lapselastega rongiga Tallinna. Nüüd palun taevast, et Nukuteatri nägu ja väärtused nii kaua säiliks, kui lapsed, keda veel olemaski ei ole, teatrikülastuse ikka jõuaks. Kindel ma selles ei ole, sest elukogemus on näidanud, et asutused ja organisatsioonid on oma juhtide nägu. Teisisõnu – asutuse ja organisatsiooni nägu sõltub eelkõige sellest, milline on juht inimesena, milline on ta maailmapilt, väärtused, tõekspidamised, suhtumine endasse ja teistesse inimestesse. Ülikooli minnes olin üks väheseid oma õpperühmas, kellel olid oma koolist head mälestused.

Seotud lood:

Ma ei osanud teistele põhjendada, millest see tuli. Aastaid hiljem, koolidirektori matustel, mõistsin, et meie direktor juhtis kooli samuti nagu oma peret – lähtudes väärtustest, mida ta kandis inimesena (mis muidugi ei tähendanud rahulolu ametlikes ringkondades, sest õppeedukuse protsendid ei vastanud nõutule).

Kirjutan Teile, et Teid tänada. Alates etendusest „Risk“, mida lastega vaatamas käisime, olen end Nukuteatri tegemistega ikka kursis hoidnud. Selleks, et tajuda, kui head tööd olete teinud, ei pea tingimata olema näinud viimased lavastusi, piisab, kui kuulata, mida inimesed räägivad, lugeda, mida kirjutatakse ning jälgida teie tegemisi kodulehel ja meedias. Kes on käinud Nukuteatris ja Nukumuuseumis, on tajunud seal valitsevat aurat ja hingust.

Küsisin endalt, millest see tuleb, et Nukumuuseumis on nii kerge hingata ja leidsin, et seal hõljub Nukuteatri vaim. Paljudest imedest, mida Nukumuuseumis korda olete saatnud, pean suurimaks seda, et olete suutnud väärtused materialiseerida. Kõiges, mis seal on ning kuidas asjad on korraldatud, kumab läbi väga palju hoolimist, austust tehtu ja tegijate, aga ka külastajate vastu, lusti, mängulisust. Olete osanud vaadata kavandatut nii lapse kui täiskasvanu pilgu läbi ning igaühega arvestanud.

Ei ole just palju muuseume, kus käinuna ihkaks sinna peagi uuesti minna, kuid Nukumuuseumisse tahan ikka ja jälle tagasi. See lummab, hämmastab, köidab, arendab, tekitab nostalgiat, taaskohtumise rõõmu, äratundmist, uudishimu, põnevust ja veel palju muid häid emotsioone. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, keda Nukumuuseum oleks ükskõikseks jätnud. Ma ei kujuta ette, kui palju pidi olema usku, meelekindlust ja vastupidavust, et see valmis ehitada, seda hoolimata masuaastatest.

Teen Teile sügava kummarduse selle eest, mida olete teinud Eesti heaks. Te olete Nukuteatri ELUS HOIDNUD koos selle väärtustega. Te olete väärtustanud ja osanud hoida inimesi. Te olete olnud ÜHENDAJA – eri ajastute ühendaja (Nukumuuseumis on ühtaegu minevik, olevik ja tajutavana ka tulevik), põlvkondade ühendaja (Ferdinand Veike ja Rein Aguri ning nende pärandi väärtustamine, kogupereetendused), rahvuskultuuri talletaja. Loomulikult ei ole Te seda kõike üksi teinud, vaid ikka koos oma inimestega. Nagu lehest võib lugeda, ei ole Teiega alati kerge olnud, aga ilma vastuoludeta ei saagi muutusi ja uuendusi sündida. Ning inimesed tunnistavad, et võtsite ka neid kuulda ning arvestasite kuulduga.

Ülikooliaastatest mäletan lugu, mida räägiti kui anekdooti, kuid mida vanemaks saan, seda rohkem näen selles valusat ja kurba tegelikkust meie, eestlaste kohta.

Satub keegi mees põrgusse ekskursioonile. Seal on hulk katlaid, milles keedetakse inimesi, katlaserval valvavad kuradikesed. Esimeses katlas on kümme inimest, üks kurat valvamas, et keegi jalga ei laseks. Teises katlas on samuti kümme inimest, kuid kümme kuradit valvureiks. Peremees selgitab, et siin peab valvureid palju olema, sest niipea, kui üks põgenema pääseb, aitab kohe ka kõik teised välja. Suur on külastaja üllatus, kui näeb järgmises katlas keemas kümmet inimest ilma ühegi valvurita. Ta küsib, kuidas selline asi võimalik on. „Ah, siin on eestlased. Neid pole vaja valvata, sest niipea, kui üks püüab välja ronida, haaravad teised tal kohe jalast ja tirivad tagasi,“vastab peremees.

On kurb, kui sageli me ei oska hoolida ja üksteist hoida. Juba mõnda aega olen märganud ja tajunud, et Eestis on rünnaku all just väärtuspõhiselt tegutsejad, olenemata valdkonnast ja paikkonnast. Formaalsed põhjused on erinevad, neid ikka leitakse, kui hästi otsitakse.

Erinevatele rünnaku alla sattunud inimestele, keda tean, on omane pühendumus, töötamine sisuliselt, hinge ja südamega; süsteemne mõtlemine; sisuline (mitte formaalne) vastutustundlik tegutsemine ja sellega kaasnev julgus riskida*; innovaatilisus ja tulevikku kujundavate muutuste elluviimine. Süsteemselt mõtlevad inimesed võivad ülejäänute jaoks olla kui „pind tagumikus“, keda tajutakse olemasolevaid süsteeme ja mõttemustreid ohustavatena. Kohusetundlikud, korralduste raames töötajad, kes ise ei ilmuta initsiatiivi midagi paremaks muuta (tähtis pole sisuliselt ja süsteemselt mõelda, vaid etteantud töö hästi ära teha) pole ohtlikud, vastupidi, nemad võimaldavad ka juhtidel mugavustsoonis püsida ja oma toolist kinni hoida.

Kahjuks on uuendusliku ja alalhoidva mõtteviisi kõrvale tekkinud ka jokk-mõtlemine (juriidiliselt on kõik korras). Isiklikult pean ohtlikuks olukorda, kus jokk alustel tegutsejad jätavad mulje endast kui „õigetest“ inimestest, tsementeerides üldiste moraalinormidega vastuollu minevaid tegusid jokk-vastustega. Meil on kahjuks nõrk koostöökultuur ja sügavale juurdunud kalduvus vastandumiseks. Nii juhtubki, et need, kes lähtuvad südametunnistusest, kuid on formaalselt millegi suhtes eksinud, saavad külge „vale“ või halva“ sildi.

On selge, et antud loos ei ole asjad jokk. Ega minagi õigusta autoritasude maksmata jätmist või muid eksimusi, kuid fakte tuleb käsitleda konkreetses olemasolevas kontekstis – vaadata kogu majandus- ja ühiskondlikku elu, ministeeriumipoolset huvitundmist, koostööd jms. Tsiteerin Postimeest (03.04.13):

„Kantsler märkis, et ei ole võimalik võrrelda võrreldamatuid. „Ei ole mõeldav, et Nukuteatri toetus pileti kohta on täpselt samasugune, kui Estonial...““ Nõus! Kuid mitte ainult sellepärast, et rahvusooperis on etendusega seotud 3-4 korda rohkem inimesi, vaid eelkõige seetõttu, et ooperis käivad valdavalt täiskasvanud, tööl käivad ja endale elatist teenivad inimesed, nukuteater on eeskätt lastele. Nukuteatris käiakse lastega, ajal, kui sageli töötab vaid üks vanem ning lastekasvatamine on niigi kulukas. Vanematele, kes peavad otsustama, kas osta lapsele toitu, riideid, jalanõusid või käia temaga teatris, ei ole teater esimene valik. On erakordselt küüniline (või küündimatu?) võrrelda nii erineva sihtgrupi ja eesmärkidega teatreid omavahel ning arvestada toetust piletitele etendustes osalevate inimeste arvu järgi, jättes muud olulised tegurid kõrvale.

Jari Sinkkonenilt, tuntud Soome lastepsühhiaatrilt, küsiti, mis on Soome hariduse edu aluseks.
„Me ei õpeta eelkooliealisi lapsi, vaid sotsialiseerime neid,“ vastas Sinkkonen. „Lapsed saavad olla lapsed, mängida koos teistega, avastada maailma, käia teatris. See on parim ettevalmistus eluks ning kooliminekuks. Kui me võimaldame eelkoolieas sellist päevahoidu, on lapsed kooliajal suutelised oma võimete kohaselt õppima.“

Tahaks uskuda, et pole inimesi, kes ei mõistaks, et lapsepõlv on elu olulisem iga.
Inimeses talletuvad kõik elu jooksul kogetud hetked ning lapsepõlves pannakse vundament kasvava inimese maailmapildile, väärtussüsteemile ja enesetunnetusele. Kui me elaksime riigis, kus tõesti väärtustataks iga inimest, iga last ja inimeseks kasvamist; kui me elaksime riigis, kus otsuseid ei võetaks vastu poliitilistel kaalutlustel, vaid vastutustundest oma riigi (inimeste) ja selle jätkusuutlikkuse eest, siis nähtaks ka Nukuteatris hindamatut võimalust laste sotsialiseerimisel (= riigi jätkusuutlikkuse tagamisel)** ning otsitaks võimalusi selle teatri tegevuste toetamiseks. Mitte Nukuteater, vaid riik peaks õla alla panema, et lastel oleks võimalik nukuteatrist osa saada sõltumata pere rahalistest võimalustest. Selleks, et aastate pärast jätkuks ooperi külastajaid, tuleb praegustele lastele Nukuteatris käimine kättesaadavaks teha.

Uuringud on näidanud, et lapsed, kellele lapsena räägiti muinasjutte, saavad elus paremini hakkama, erinevus on kõige ilmsem just ootamatutes olukordades. Nende ajus on mälupildid kuuldud juttudest, ning vajalikul hetkel aktiviseerub alateadvuses lahendusmuster, mälestus sellest, kuidas kangelane olukorra lahendas. Eks nukulavastuski ole muinasjutt, arvutimängudest väga erinev võlumaailm, mille mõju laste maailmapildi kujundajana, vanuses, kus oluline kogeda, et maailm on hea, on võimatu alahinnata.

Mulle paistab, et olete direktorina toiminud nagu pereisa. On raske uskuda, et isa, kes olukorras, kus kõigeks raha ei jätku, maksaks kõigepealt maksud ja jätaks lapsed nälga. Tõenäoliselt ostaks ta esmalt lapsele toidu ja siis vaataks, kuidas maksud tasutud saab. Te olete eelistanud inimesi kohustustele ja seadustele, tundes vastutust nii oma töötajate ees - et neil ikka leib laual oleks kui eelkõige oma publiku - laste ees, et neil oleks kuhu tulla ja mida vaadata. Nukuteater ei olnud Teile töö ega hoone, vaid seal töötavad inimesed ja seda külastavad inimesed, elav organism, mille elus hoidmiseks Te ennast ei säästnud.

Kui ma olin laps, rääkis isa loo surmamõistetud mehest, kelle ellujäämise otsustas koma. Ma ei mäleta, millega ta hakkama oli saanud, kuid kohtunikud ei jõudnud karistuse suhtes üksmeelele. Kongi, kuhu mees oli otsuse ootamise ajaks heidetud, viidi paber lausega „Armu anda mitte üles puua“ ning kästud mehel endal koma panna.

Nukuteater on ohtlik, sest need, kes lapsena nukuteatris käivad, võivad ühel hetkel ära tunda, et kuningas on alasti, ja oh õudust, mis siis küll saab... Et seda tõsiasja võimalikult kaua varajata, loobime pigem kividega surnuks need, kes oma tegevusega inimesi õnnelikuks teevad ning silmi avavad. Minu vanaema õpetas, et esimene kivi visaku see, kes on patuta. Aga meil Eestis paistab, et kõige innukamalt loobivad just need jokkid, kes moraalses mõttes ise patused on.

Eile õhtul kohtasin tuttavat kooliõpetajat, Postimees käes. „Näe, lasidki Pai lahti,“ ütles ta ohkega. „See kurvastab sind,“ tõdesin. „Muidugi. Mees on viinud teatri nii edulisele järjele, et tema töötajad tunnevad ennast õnnelikuna,“ vastas õpetaja. „Kust sina seda tead?“ pärisin üllatunult. „Tunned sealt kedagi?“ Õpetaja mõõtis mind pika pilguga ja vastas: „ Ei, aga ega ma siis pime ole. Toimuvatest etendustest, kõigest mis Nukuteatris sünnib, näitlejate rõõmsatest nägudest. Nukuteter on muutunud põnevaks ja atraktiivseks kohaks kõigile, mitte ainult lastele.“

Sinist kutsikat ei loobitud kividega surnuks, ta aeti küll ära, kuid tuli aeg, kus teised jäid temata hätta ning kutsusid ta tagasi. Meelis Pai, loodan, et Teiegi peate vastu! Mina olen rasketel hetkedel meenutanud vanaema ütlust, et kui Looja suleb kuskil ukse, avab ta teisal akna. Tahan, et teaksite, et Eestis on tuhandeid tänulikke südameid, inimesed, keda olete õnnelikuks teinud. Nende lauses on koma õige koha peal: „Armu anda, mitte üles puua!“

Soovin Teile vastupidavust ja õnnistust!

Pille Murrik, lihtkodanik

Ei saa mitte vaiki olla...
Vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema...

* julgus riskida - võttes vastu töömahukaid muutusi nõudvaid otsuseid on oht olla mittemõistetud, sattuda vastuollu kehtivate hoiakutega, muutuda kellegi silmis ebapopulaarseks jpm

** Laste sotsialiseerimine = riigi jätkusuutlikkuse tagamine: tänased lapsed on homsed kodanikud, järelikult sõltub riigi toimimine, seega ka jätkusuutlikkus edaspidi suuresti nende identiteedist, väärtustest, uskumustest ja sotsiaalsetest oskustest.