Autorite õiguste kaitsest seoses Internetiga

Kui raamatu kordustrüki levitamine autori loata või teise autori nime all on suhteliselt kergesti avastatav ning peatatav tegevus, siis ühtedeks ja nullideks teisendatud teose avastamine Internetist on küll võimalik, selle leviku tõkestamine aga seni praktiliselt võimatu tegevus.

Vajadus autoreid nende loomingu loata (loe: tasuta) kasutamise eest kaitsta tekkis ilmselt umbes siis, kui teoste loata kasutamine võimalikuks muutus. Pikalt oli autoriõiguse areng seotud uut liiki teoste tekkimisega (nt audiovisuaalsed teosed, multimeedia, andmebaasid ja arvutiprogrammid) ja autorite õiguste piiramisega õigustuste kaalumisega. Autoreid esindavate organisatsioonide abil muutus teoste kasutamiseks nõusoleku saamine ning tasu maksmine küllaltki lihtsaks ning probleemivabaks protsessiks.

Mõnevõrra laineid lõi ehk tehnoloogia hüppeline areng, näiteks video kasvamine kinotööstuse kõrvale, mil kinotöösturid olid valmis mistahes võitluseks, et tekkinud fenomen juba eos kõrvaldada. Tagantjärele tark olles võib aga kinnitada, et vaevalt võit end kaua ära oleks tasunud, kuna video– ja DVD–levist saadav tasu täidab meelelahutusäri taskuid päris jõudsalt.

Täna võib aga tõdeda, et autorite õiguste kaitsjad on probleemide ees, millest neil kümme aastat tagasi veel aimugi polnud. Automatiseeritud andmetöötlus ja –edastus võimaldab üldsusele kättesaadavaks ning ligipääsetavaks teha mitte üksnes isikuandmeid ja ärisaladusi, vaid ka autoriõigusega kaitstavaid muusika–, kirjandus– ja muid teoseid.

Teose digitaalsele kujule viimine on võimalik tänu selleks vajalike arvutiprogrammide olemasolule ning kord juba võrku lahti lastud teost on sealt praktiliselt võimatu nii „kätte saada”, et sellest vahepeal valmistatud koopiad soovijatele endiselt valla poleks.

Oluline on ka asjaolu, et kord digitaalkujule viidud teoste koopiate kvaliteet praktiliselt ei muutu. Liiati pole võrgust kättesaadavate tekstide näiteks referaadiks vormimisel vaja enamat kui tekst ühest failist teise tõsta.

Lihtsus, kiirus ja ka kasutaja tolerants (sest mida mugavamalt teostele ligi pääseb, seda parem) on koostoimes tekitanud olukorra, kus autoriõiguste rikkumisi Interneti kontekstis sageli isegi taunitavaks ei peeta ning nende arvu pole võimalik tuvastada. Küllalt selge on aga, et reeglina ei ole loata esitatav materjal üle 70 aasta vana (mis ehk välistaks seaduse alusel autoriõiguste kaitse) ega ole ka autori poolt vabatahtlikult avalikuks kasutamiseks lubatud.

Mida kaitstakse?

Autoriõiguse seaduse kohaselt tekib autoriõigus kirjandus–, kunsti– ja teadusteosele. Sama seaduse paragrahvist 4 võib lugeda autoriõigusega kaitstavate teoste hulka kuuluvateks muuhulgas:

• ilukirjandus–, publitsistika–, poliitika–, haridusalased jms kirjanduslikud teosed; • teaduslikud ja populaarteaduslikud kirjalikud ja kolmemõõtmelised teosed (artiklid, skeemid, mudelid jmt); • arvutiprogrammid; • muusikateosed; • audiovisuaalsed teosed; • graafika– ja trükikunstiteosed, joonistused, illustratsioonid; • arhitektuurse graafika ja fotograafiateosed; • teoste ja informatsioonikogumikud, sh andmebaasid; • muud teosed.

Viimasega on muuseas öeldud, et ka juhul, kui teost, mida soovitakse kaitsta, ei ole otseselt autoriõiguse seaduse loendis nimetatud, on see kaitstav, kui vastab kahele kriteeriumile.

Esiteks peab teos olema originaalne ehk autori enda vaimse loomingu tulemus. Töö on originaalne, kui autor on selle ise loonud ja ei ole kopeerinud kellegi teise varemloodud tööd. Töö on originaalne ka siis, kui see ei ole uuenduslik ega unikaalne ega sisalda midagi, mida keegi varem öelnud või märganud poleks, näites kogumik.

Teiseks peab teosel olema vorm, mille kaudu ta on tajutav ning reprodutseeritav. Vormile esitatavaid piiranguid pole — oluline on, et teos oleks vormi kaudu adressaadile tajutav kas otseselt või mingisuguse tehnilise abivahendi kaudu.

Etteruttavalt olgu öeldud, et ka veebisait võib olla autoriõigusega kaitstavaks teoseks.

Põhjalikumalt Arvutimaailma paberväljaandes. Tellimiseks kliki siia