Augustiputš
Meie autojuht Pets küsis, kas ma tankidest midagi tean. Meenutasin siis kroonukuid Sertolovos ja meenutasin välja, et T-54 kaalub üle 40 tonni ja võtab 500 l kütust saja kilomeetri peale. Petsil oli kohe uus mure kaela peal: „Kus nad praeguse kütusekriisiga tangivad?” Nojah, Pihkvast Tallinnasse on ikka paras ports maad…
Aga tankid venisid ja raadio edastas hirmuäratavaid uudiseid ja ennustusi. Kui kolonn, mis eeldatavasti ca 30 km/h liikus oli juba paari-kolme tunni kaugusel Tallinnast ja raadio appikarjed haripunktile lähenemas, meenus mulle taas Sertolovos kogetu: „Kurat, kallutagu Pirita jõe silla ette kümmekond koormat liiva ja pangu silt „Objezd” (ümbersõit) ja asi on untsus — mina küll ei usu, et see kolonn ilma sillata üle jõe saab.”
Aga ei, stsenaarium ei lubanud. Kirjeldused putši kulgemisest mujal maailmas olid verised, meil polnud veel häda midagi. Liikusid kuuldused, et kohe-kohe saabub mees, kellele Jeltsin olla Baltikumi kuberneri kohta pakkunud ja klaarib asja ära. Kes mängus sees oli, sellel oli õudne nagu algajal poksijal, kes kõrvalt vaatas, sellel oli pisut naljakas ja pisut piinlik nagu selle poksija isal matši vaadates.
Ja saabus Savisaar hõlmade lehvides ja putšikolonn sai aru, et oldi mitusada kilomeetrit valele poole sõidetud. Pakiti asjad, tangiti tankid ja hakati ära venima. Ja meie autojuht Pets ei saanud ikka aru, kust kolonn oma kütuse saab.
Ja taas olime ühel ööl tühjal Tartu maanteel teel Tallinna poole, et varavalges kodus uinuda. Lonksasime unenapsu ja kuulasime raadiost, kuidas viimane vene tank on lahkumas ja siis juba lahkunud Eesti Vabariigi territooriumilt, lisaks ohtrasti osavõtjate üleelamisi. „Kuidas nad nii kiiresti jõudsid, nad pidid ju kusagil tankima?”, oli Petsi süda nõukogude ajateenijate pärast muret täis.
