Miks just sotsiaalmeediat? Tundub, et religioon ja selle viljelejad on just nagu kari lambaid Facebookis, kes üksteise järel, pikemalt mõtlemata, igale pisiasjale kuhjaga ülespoole suunatud pöidlaid panevad. Oli pooldamiseks olemas tegelik põhjus või mitte, ei saada kunagi teada.

Labane? Kuid miks ka mitte - vaadata maailmaruumis veidike ringi ning märgata võib kordades hullemat, mida religioon endaga kaasa toob. Pedofiilidest usklike koolide õpetajad, sealhulgas paljud, kelle hoolde on usaldatud puuetega lapsed. Enesetaputerroristid, kes vaid nupuvajutuse või telefonikõne abil kümneid elusid maalapilt minema pühivad. Vanemad, kes keelavad oma surevale lapsele vereülekande tegemise, sest see on vastuolus nende religioossete tõekspidamistega. Piketid surnud sõdurite matustel, kus usuhullud plakatitega seistes niigi kaotusvalu tundvatel inimestel pussnuga haavas väänavad. Automaatrelvadega sõjardid, kes jahivad inimesi, lõikavad küljest nende kehaosi ja mutileerivad, armistavad neid kogu eluks. Psühhoterror lastele, kelle vaimset tervist on süvendatud jutt põrgust selliselt raputanud, et viimased ei suuda täiskasvanuna normaalset elu elada. See kõik on vaid lühike, kontsentreeritud kokkuvõte sellest, mida religioon endaga kaasa on toonud. Ja siiski käiakse kummardamas, käsi kokku panemas ja andeks palumas.

Tekib küsimus, milleks on vaja pidevalt andeks paluda? Jäta lihtsalt mõni õelus korraldamata, siis ei ole vaja pidevalt põlvitada. Milleks inimesed kõige rohkem sõna "jumal" üldse kasutavad? Paluvad nad tervist oma lähedastele? Piisavalt süüa ja juua nälgivatele lastele? Rahu? Armastust? Ei - pigem autot, maja, iPhone'i. Religioon on lisaks sotsiaalmeediale sarnane ka SMS-laenuga. Pane aga käed palveks õhtuti enne magamaminekut kokku ja mine tea, äkki jõuludeks saadki uue bemari.

Ja homoseksuaalsus on rõvedus. Ilma igasuguse kahtluseta, eks? Religioonipooldajad, vaadake ringi looduses ja loomade maailmas. Homoseksuaalsust eksisteerib seal külluses. Ja on ju "jumal" ka nemad loonud. Või ei? Õigus, oluline on rõhutada, et tegemist on siiski loomadega. Meie oleme inimesed, märkimisväärselt kõrgemad olendid. Sealjuures ka ainukesed, kes on võimelised teist elusolendit piinama, seda nautides. Mina ei piina ja võib-olla sina ei piina, aga kuskil keegi piinab, sest piinatav palvetas vales kohas, valel ajal.

Aga kõik pole ju nii hullusti, nagu kirjeldatud. On olemas religiooniga seotud inimesi, kes on teinud või teevad head. Tõsi, ei eitagi seda - aga head tegid inimesed, mitte "jumal". Mul ei ole probleemi austada kristlast, moslemit, budisti või ükskõik millise religiooni esindajat, kui ta teeb head ja aitab. Sellisel juhul mängib tema religioon teisejärgulist rolli. Ma näen inimest, mitte risti tema kaelas.

Pealegi, kui on teada, et riigis või piirkonnas elavad inimesed alla vaesuspiiri, milleks on vaja sinna rajada kirikuid? Miks mitte kasutada seda raha, võimaldamaks inimestele paremaid elutingimusi, puhast joogivett ja ilmastikule vastavaid kehakatteid. Seepärast, et "jumalat" ei huvita kõigi heaolu, vaid andunud kummardajad?

Ausalt öelda läheb süda pahaks, kui avaldatakse järjekordne uudis mõnest religiooniga seotud kuritööst. See refleks sarnaneb ülesööja omaga - kuritegusid on liiga palju, et inimlikult välja kannatada. Aga teeme ikka leerilaagreid suviti juurde ja paneme rõhku erinevusele, mitte ühtsusele.

Kahju on vaadata paadunud usklikku, kes iga halvema juhtumi puhul tugevasti oma hõberisti pigistama peab. Inimene on nii nõrgaks tehtud, et ei suudagi oma jalgadel raskustele vastu seista, vaid vajab pidevalt religioonist tehtud karku. Ja sellest tulenevalt on ta nõus kõigega, mida religioon talle ette söödab, kahtlemata, mõtlemata ja kriitikata. 

Kas pole huvitav mõtiskleda, et tundmata minevikku, puudub meil tulevik? Mida see tähendab erinevatele inimestele? Minu jaoks tähendab see asjaolu, et minevikus tehtud vigadest tuleb õppida, ennast parandada. Religiooni jaoks tähendab minevikus toimunu ettekäänet selle tulevikus kordamiseks.

Vastikustunne tekib sõna "jumal" kuuldes, võttes arvesse, mida selle egiidi all korda on saadetud ja edaspidi saadetakse. Usklik, mõtle järgmine kord, mille jaoks sa seda sõna kasutad, kui üldse on vaja kasutada. Äkki saad ise, omal jõul või sõprade toel hakkama.