Astmeline tulumaks on loomulik valik
Küllap on sellelt pinnalt lihtne jõuda arusaamani, et eksisteerivad teatud loomulikud, universaalsed ja kindlad loomuseadused, mida inimesed võivad tunnetada, mõista ja oma käitumise aluseks võtta.
Arutlused esimese lõigus kirjeldatud loomuseaduse olemasolu ja selle olemuse üle on kestnud üle paarituhande aasta. Antiikmaailmas pooldasid seda stoikud, keskajal Aquino Thomas, kuid loomuseaduse eksisteerimisele on toodud ka mitmeid vastuargumente. Kindlasti tuleb möönda, et kui loomuseadus on olemas, on see ajas muutuv.
Nii näiteks on orjust tuhandeid aastaid peetud loomulikuks ja paratamatuks, ka mitmete pühakirjade tekstid käsitlevad orjust kui ühiskonna loomulikku osa. Siiski võis aja möödudes märgata, et orjuse kasuks toodud argumendid murenesid loomuliku arusaama ees, et kõik inimesed oma õigustelt võrdsed. Mõne inimrühma teisejärgulisuse põhjendamiseks pidi otsima uusi argumente. Näiteks tuldi välja seletusega, et osad rahvad loodi viiendal loomispäeval koos loomadega ning neid võibki loomadena kohelda.
Samas kaotasid niisugused otsitud argumendid ajapikku jõu ning orjuse kaotamise puhul olid olulised just usulised argumendid inimeste võrdusest jumala ees. Näiteks kui paavst Benedictus XVI pidas käesoleva aasta 17. septembril Londonis Westmister Hall'is kõne, rõhutas ta Briti parlamendi märkimisväärse saavutusena orjakaubanduse kaotamist ning nentis, et sellise otsuse juured olid loomuseaduses. Inimesi kõrgemateks ja madalamateks selekteeriv ühiskond ei pidanud loomuseadusest tulenevale kriitikale vastu.
Tegelikult ma ei tea, kas loomuseadus on reaalselt olemas või on tegemist lihtsalt komplekti ühiste reeglite ja tavadega, mis on aja jooksul pälvinud ühiskonna heakskiidu. Küll aga tundub mulle, et mõtlemine loomulikele ja ebaloomulikele asjadele on vägagi rakendatav poliitiliste hinnangute ja otsuste puhul. Näiteks pole loomulik, et pealinnas valitsev erakond ei suuda kuidagi maksta graafikujärgseid võlgnevusi remonttööde eest.
Igapäevast tööd tegev inimesel on raske kursusis olla mitmete poliitiliste otsustuste nüanssidega. Üheks võimaluseks siin seisukoha võtmiseks on uskuda loomuseaduse olemasollu ning inimeste võimesse seda tunnetada. Mulle näib, et selliselt aluselt lähtudes võiks analüüsida ka eelmisel nädalal esitatud riigieelarve mõningaid punkte.
Võtame näiteks vanemapalga. Lapsega kodus olevad emad teevad enam-vähem ühepalju tööd, kuid neile makstav tasu erineb kordades. Teatavasti kasvas vanemapalga maksmiseks kuluv summa ligi 300 miljonit krooni, samas kui näiteks toimetulekutoetuseks mõeldud summad jäid eelmise aastaga võrreldes samale tasemele. Ilmselgelt on sellise lähenemise taga ebaloomulik inimeste seisusteks jagamine, kus alama klassi moodustavad enamasti tudengid, noored haritlased, üksikemad, keda arvatakse väärt olevat vaid väikest tasu saama.
Teisalt tunduks mulle ülimalt loomuliku lähenemisena riigi tulude suurendamiseks ka progresseeruv tulumaks. Olen selle näitlikustamisel mitmel puhul kasutanud ka eesti keeles kättesaadavat Jonathan Wolffi õpikut «Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse», kus ta refereerib hollandi majandusteadlase Jan Peni kirjeldust tulude jaotuse kohta ühiskonnas. Nimelt esitatakse seal ühiskonna tulud kujuteldava paraadina, millest võtavad osa kõik, kes mingisugust palka saavad. See paraad on korraldatud tunni aja jooksul vaatajate eest mööduva hanereana, alguses need, kes teenivad kõige vähem, viimastena kõige suurema maksueelse tulu saajad. Kes teenivad keskmist palka, on keskmise pikkusega, kes kahte keskmist, on poole pikemad jne.
Päris huvitav oleks selle näite kohandamine Eesti oludele. Kõige ees tulevad negatiivse pikkusega inimesed, kes on hädas laenude tagasimaksmisega, palju on poolemeetriseid miinimumpalga saajaid, õpetajate pikkus on pisut alla keskmise. Riigikogu lihtliikmete pikkus on vähemalt seitse meetrit, Eesti Energia direktoril tublisti üle paarikümne meetri, paari viimase minuti jooksul saabuvate Äripäeva jõukusedetabeli juhte saab mõõta juba sadades meetrites.
Sellist tuluparaadi jälgides võib jõuda üsna kiiresti mõtteni, et nii ebavõrdsete tulude jaotusega ühiskonnas on midagi valesti. Või veelgi enam, äkki peaks maksude abil marssijate pikkust pisut ühtlustama.
Selle mõtte loomulikkust näitas ilmekalt hiljuti haridussfääris lühikeks ajaks üles visatud mõte suuremat palka teenivate inimeste kõrgharidusmaksust. Tõsi, õige ruttu jõudis selle mõtte esitanud erakonnani arusaam, et tegemist oleks progresseeruva tulumaksule kahtlaselt sarnase mõtlemisega, mis oleks vastuolus nende seniste seisukohtadega.
Elu on näidanud, et loomuomaste asjade sündi on raske pidurdada. Vahel võib nendega lihtsalt pisut aega minna.
